Festivalil katsetati seekord uut formaati, kus ühte kontserdiõhtusse mahtus vahepausiga eraldatult kaks etteastet, mõlemad tavapärasest ehk veidi lühemad. Nii oli Joel Remmel oma umbes tunnise kavaga ühe „Jazzkaare” peaesineja Rudresh Mahanthappa bändile n-ö soojendajaks. Sama rolli pidi etendama ka teine meie kodumaine projekt Aces of Basses, kuid kuna Christian McBride jäi ettenägematutel asjaoludel Tallinnasse tulemata, siis kujunes bassiässade kontserdist hoopis õhtu peaatraktsioon. Ja õigusega. Raul Vaigla kokku kutsutud projekt nägi ilmavalgust juba 2002. aastal ning sai nüüd uuesti ellu äratatud täiesti teistsuguse koosseisuga. Üsna harva kuuleb instrumentaaljazzi lavadel korraga rohkem kui üht basskitarri – nüüd oli basse koguni neli ning kõlapilt uudne ja ehk ka pisut harjumatu. Paratamatult jäid kõik detailid välja toomata, sest olgugi et Merepaviljon sai suurepäraselt hakkama festivali keskuseks olemise keerulise kohustusega, jätab akustika seal ikkagi natuke soovida ning linnamüragi etendas teatud olukordades suuremat rolli kui pidanuks.
Isemoodi ja üsna suurejoonelisi projekte pakkus festival sel aastal veelgi, olgugi nende seosed jazziga nõrgemad. Estonian Folk Orchestra oli meie pärimusmuusikaentusiastide ammusest ideest lõpuks reaalsuseks vormunud mastaapne ettevõtmine, mis pani muidu võrdlemisi isepäised folkmuusikud suures orkestris koosmängu harjutama. Intensiivne prooviperiood tipnes vägeva kontserdiga „Jazzkaarel” ning kuuldavasti ei jää EFO kauaks loorberitele puhkama, vaid kavatseb ka suvisel Viljandi folgil jälle endast teada anda. Kuulda korraga mängimas kõikvõimalikke instrumente, ka meie pärimusmuusikatraditsioonile võõraid nagu harf, saksofon ja viola da gamba, on üpris omapärane kogemus ning rootslasest külalise Jonas Knutssoni rahvamuusikaseaded polnud ka üldse mitte lihtsate killast, kuid idee ise oli muidugi tänuväärne.
Aleksei Saksa ja Robert Jürjendali projekt UMA üllatab iga kord publiku ette ilmudes millegi uue ja huvitavaga. Seekord olid nad kutsunud oma projekti klavessiinimängijad ning esitasid muude lühemate teoste kõrval ka ühe Jürjendali kirjutatud pikema kolmeosalise süidi, mis võimaldas demonstreerida klavessiini kui tavaliselt barokiajastu repertuaariga seostatava instrumendi ootamatut mitmekülgsust. Kummastav efekt tuli kõige paremini esile kontserdi lõpuosas, kus klavessiinimängijate küllaltki tänapäevastele, suisa rokilikele helinditele taustaks improviseerisid Jürjendal ja Saks oma tuntud võtmes.
Oli teisigi kodumaiseid esinejaid, kelle kontsert festivalil jättis publikule sügava mulje. Tõnis Mägi laulis bluusi ning tegi seda nii suure väljendusjõuga, et tõi nii mõnelegi pisara palgele. Enamik meie paremaid naislauljaid oli kohal stiililiselt väga mitmekesisel kontserdil „Jazzis ainult tüdrukud”: skaala ühes otsas klubijazzi ja elektroonilist poppi viljelev noor Anneliis Kits ning teises auväärne ja endiselt särav, oma vokaalsete võimete tipus püsiv diiva Silvi Vrait. Traditsioonilise jazziauhinna pälvis tänavu Villu Veski, kes pani ühtlasi oma NordicSoundsi kvinteti ja erikülalise, eestlaste suure lemmiku fääri lauljatari Eivøriga punkti kogu festivalile.
Välisesinejate tase on „Jazzkaarel” olnud ikka kõrge, kuid eesti jazz on festivalil aastatega järjest enam esiplaanile tõusnud. Sel korral polnud siin küll selliseid säravaid koostööprojekte meie ja muu maailma tippudega nagu eelmisel aastal näiteks David Liebmani kontsert eesti muusikute osalusel, kuid uut kvaliteetset muusikat lisandus eesti jazzi varasalve selgi korral korralikus koguses.