Laurent Pichaud & Anne Lopez ,“A priori”, Hors-Séries, CCN Montpellier Languedoc-Rousillion (Prantsusmaa). 30. I.

Jérôme Bel, “Pichet Klunchun and myself”. Salle Jacques Prévert, Martigue (Prantsusmaa). 31. I.

1990ndatel kerkis Prantsusmaal esile koreograafe-lavastajaid-tantsijaid, keda huvitas lavastuste loomismeetodite mitmekesistamine, sest nende veendumus oli: see, mida publik lõpuks  laval näeb, sõltub otseselt sellest, milline on olnud tööprotsess. Et teha midagi uut, luua midagi teistsugust, erilist ja originaalset, pole esmatähtis leiutada omanäoline liikumiskeel, vaid tuleb hoopis tegeleda loomemeetodi teisendamisega.

Nii Laurent Pichaud kui Anne Lopez on päritolult ning põhiliselt tööpaigalt lõunaprantslased. Pichaud hakkas kaasaegse tantsu vastu huvi tundma 1990ndate alguses, üheaegselt oma kunstiajalooõpingutega Montpellier’s. 1996. aastal lõi ta trupi X-Sud, mille tegevusse kuuluvad etenduste kõrval nii vaatama õpetavad kui ka kaunite kunstide üliõpilastele suunatud praktilised õpikojad. Niisamuti püüavad publiku nägemisviisi avardada Pichaud’ lavastused ja liikumisest saadetud ekskursioonid muuseumides. Need on tavaliselt rajatud mingi paiga/ruumi tajumisele. Lopez alustas tantsuga samuti 1990ndate alguses. 1994. aastal pani ta aluse trupile Les gens du quai. Lisaks õppis ta Montpellier’s kliinilist psühholoogiat ning Nîme’is tantsuajalugu. Loominguga paralleelselt on ta kaheteistkümne aasta jooksul uurinud žestide ja kliinilise psühhiaatria seoseid.

Hors-Séries on Montpellier’ Riikliku Koreograafiakeskuse (CCN) sari, mille eesmärk on pakkuda regulaarselt publikule ettevõtmisi, etendusi, loeng-tantsuetendusi, uut ja avatut, käsitledes keha esitamisvõimalusi ja selle määratlemist laval.

Pichaud’ ja Lopezi “A priori” keskendus küsimusele, mida publik ootab ühest Hors Série’st, millisena oleks see ideaalne. Keeruline on määratleda, missugune oli nähtu täpne vorm. Kaks lavastajat-koreograafi-esitajat liikusid läbi mitme lõdvalt seotud katse ilmsiks teha publiku ja iseenda ootusi toimuvale. Alustuseks pugesid nad lausa vaatajate sekka ning lasid kõrval istujail endale kõrva sosistada, mida viimased sellelt Hors-Série’lt ootavad. Publik nautis kõnetamist ning see üllatas ja samal ajal meenutas piinlikke vaikushetki Eestis, kui esitajad näevad vaatajaga suhte ülesehitamisega kurja vaeva.

Lisaks vaataja ootuste väljaselgitamisele püüti avada ka ekspertpilgus peituvat. Selleks palusid Pichaud ja Lopez abi neljalt professionaalselt vaatajalt-kaasosaliselt, kelle hulka kuulusid näiteks koreograaf Xavier Le Roy ja CCNi direktor Jean-Marc Urrea. Kõigepealt esitas Lopez ühe tantsukunsti tsitaadi ning palus neil arvata, kellele see võiks kuuluda. Nii tekkis nelja väljavalitu eestvedamisel publiku hulgas omamoodi analüütiline seltskonnamäng: püüti määrata, millisest ajast võiks kirjutatu pärineda, kas autor on naine või mees ning kes on autor. Sama loogikat kasutati ka hiljem, kui mõlemad esitajad tantsisid lühikese jupi ühe koreograafi loomingust ning palusid samuti analüüsi ja arvamusi. “Mängud” lõppesid alati ausalt ja avaldati ka õiged vastused: Catherine Diverrés ja Josef Nadj.

Ent Pichaud ja Lopez ei piirdunud kõigest vaataja surkimisega, vaid esitasid ootusi puudutava väljakutse ka üksteisele, jäädes kordamööda üksinda lavale ning luues publikult saadud märksõnade alusel liikumisjadasid. Vajab eraldi märkimist, et tulemus oli ahhetama panevalt kvaliteeditäpne. Nende omavahelise mängu eesmärk oli – aluseks üksteise tundmine –  arvata ära, mida teine oli laval hetk tagasi teinud.

“Etenduse” kulgedes nihkus tähelepanu publiku ootustelt küsimustele, kuidas tantsu vaadata, milline võiks olla intellektuaalne protsess tantsu vastuvõtmisel. Etendus rõhutas vaataja püüdu mõista laval toimuvat ja aktiivse tähelepanu olulisust kaasaegses etenduskunstis.

Rahvusvaheliselt tuntud ja kurikuulus koreograaf Jérôme Bel on saanud tantsuhariduse Angers’ Prantsuse Riiklikus Kaasaegse Tantsu Keskuses (Centre National de Danse Contemporaine). Enne kui ta tüdines tantsust, esitas ta muu hulgas selliste tuntud prantsuse koreograafide nagu Angelin Preljocaj, Joelle Bouvier ja Régis Obadia loomingut. Samuti oli ta Philippe Découflé assistent Albertville’i taliolümpiamängude avatseremoonia lavastamisel. 1990ndate alguses jättis ta tantsimise sinnapaika ja hakkas raamatuid lugema. Tema etendused põhinevad Marcel Duchamps’i kunsti kontekstualiseerimise põhimõttel ning Roland Barthes’i strukturalismil. Beli loometööd on iseloomustanud programmilisus: etendusest järgmise etenduseni on jälgitav strateegiline loogika.

“Pichet Klunchun and myself” (“Pichet Klunchun ja mina ise”) valmis 2005. aastal ning kujutab endast kahe väga erineva taustaga tantsukunstniku kohtumist. Ühelt poolt Jérôme Bel, kes on pahkluuni sees lääne ratsionaalsuses ja postmodernses dekonstrueerimises, ning teisalt  Pichet Klunchun, kes on üles kasvanud Tais  ja koolituse saanud idale iseloomulikus ranges meistri järgmise kultuuris. Küsimusi selle kohta, millega ta tegeleb, õppis Klunchun esitama alles siis, kui riigis muutus poliitiline süsteem ning tema kunst keelati. Küsimused, mida kumbki enesele oma loomingu kohta esitasid, kasvasid küll välja väga erinevast pinnasest, kuid olid ometi  sarnased. Mismoodi on võimalik jätkata oma kunsti viljelemist? Mismoodi õigustada enese ees seda, mida tehakse? Mismoodi see, mida tehakse, “töötab”? Niisiis oli publik tunnistajaks kahe mehe omavahelisele vestlusele, õigemini selle vestluse esitamisele laval. Ainuüksi viimane tõstatas juba vaatajas küsimuse, kuidas on võimalik korduvalt taasluua elavat vestlust. Samuti pani see otsima improvisatsioonilisi hetki, need olid selgelt ära tuntavad esitajate vastastikuses spontaansuses, üllatumises ettenägematust.

“Etenduse” struktuur ise oli väga lihtne. Mida ikka küsitakse, kui inimesega esmakordselt kohtutakse? Mis su nimi on? kui vana sa oled? millega sa tegeled? Nendest banaalsetest küsimustest lõigi Bel struktuuri, mille kohta saalist lahkudes ikkagi saab kõigest möönda: etendus.

Küsimist alustas Bel ja palus Klunchunil  ka näidata, mis on tai klassikaline tants. Nii ei puudunud õhtust tantski, ent kogu pinge rajanes teineteise mõistmise soovil. Etenduse teises pooles oli küsijaks Klunchun ja see andis võimaluse Belil pöörata toimuv oma loomingupõhimõtete seletamiseks. Ühtlasi sai eelnevalt nähtust näitlik materjal, millele vaatajal oli võimalus retrospektiivselt tähendusi omistada. Näiteks, kui Bel näitas Klunchunile midagi oma loomingust, siis oli viimane tõsiselt pettunud: nii võib ju esineda ükskõik kes. Sellest Bel siis kinni haaraski väljendamaks oma veendumust, et teda ei huvita etenduste loomisel imetleva suhte tekitamine publiku ja esitaja vahel. Vaatajale aga meenus kohe, et just imetlus oli see, mida tekitas Klunchuni esinemine tüki esimeses pooles. Samamoodi kasutas Bel ära ka ülejäänud materjali, muutes “vestluse” etenduseks, mis sobiks sisse juhatama kogu tema varasemat loomingut.

Kokkuvõtteks Xavier Le Roy sõnadega: “Kaasaegsele teatrile ei ole efektid eriomased, sest sellega saab kino palju paremini hakkama. Lavalolemist iseloomustab kõige paremini see, et ühed inimesed vaatavad teisi.” Ka nüüdistantsus kasutatakse loomemeetodina paljudest allikatest pärit uurimisviise (ülaltoodud loojate puhul: kunstiajalugu, kliiniline psühhiaatria, humanitaarteadused), kuid põhiteemaks on ikkagi tants ise.