Miks me armastame lugusid
Me kõik teame une pealt, milline näeb välja Apple’i logo. Kuid miks just selline? Miks on Apple just Apple? Miks õun? Ja veel hammustatud õun? Ja peale kõige muu veel ka vikerkaarevärviline? Selle logoga seotud müüdi tekke- ja püsimise lugu Konnikova oma artiklis analüüsibki. Ta küsib, kas õun on õun seepärast, et luua seos Aadama ja Eeva paradiisipatule viidates inimsoo teadmis- ja lõbujanuga. Või püüda kuvada seost Isaac Newtoniga, kelle gravitatsiooniteooria pärinevat kahtlase maiguga loost õuna ootamatust pähekukkumisest? Või hoopis märksa intrigeerivamal põhjusel viitega häbelikule Briti matemaatikageeniusele Alan Turingile? Turing on loona kõige täiuslikum, sest suudab peale õuna ära seletada ka selle, miks on seda ühest küljest hammustatud ja miks see on vikerkaarevärvi.
Turingi isik sobib täiuslikult peategelaseks loole, millega tahetakse rõhutada visiooniloome võimalusi ja isikupära vastandamist üldlevinud arvamustele. Lisaks võib teda õigusega pidada arvutiteaduse ja tehisintellekti vaimseks isaks. Ta oli väljapaistev isik, kes mahutas oma napilt 42 eluaasta sisse muu hulgas Enigma murdmise ning omanimelise testi (Turingi test) loomise, mida peetakse teedrajavaks tehisintellekti tekkes. Tema saavutuste hulka kuulub visioon universaalarvutist (Universal Computing Machine), mis on realiseerunud argikasutuses olevaks arvutiks.
Turingi loole annab legendi väärtuse aga hoopis muu: tema õnnetu geisuhe, mis päädis tema (väidetava) enesetapuga, kui ta oli hammustanud mürgiõuna. Konnikova kirjeldab lühidalt seda kurva lõpuga lugu. Kaks aastat pärast seda, kui Turing oli ebasündsaks peetud homoseksuaalse käitumise eest süüdi mõistetud ning kohustatud läbi tegema vastavad hormonaalteraapia protseduurid, sooritas ta enesetapu, hammustades tsüaniidi sisaldavat õuna. Tema surnukeha ja hammustatud õun leiti järgmisel päeval. Ja ongi olemas kogu komplekt: tähelepanuväärne visioonilooja, hammustatud õun ja vikerkaarevärvid.
Loomulikult ei pea see täiuslik lugu paika. Kuulsa sümboli on joonistanud hoopis üks disainer, kuid Konnikova arvates polegi see peamine. Hoopis huvitavam on asjaolu, et Steve Jobs toetas oma käitumisega legendi levikut, ta ei ole kunagi eitanud Turingi osa ettevõtte ideoloogilise kuvandi ja kaubamärgi tekkimises. Ilmselt, pakub Konnikova, taipas Jobs vaistlikult, et legendi üleval hoides toetab ta kaubamärgi kinnistumist inimeste teadvuses – on ju igav teada, et õun on lihtsalt õun, et hammustus peaks eristama seda näiteks kirsist ning et värvid on mõeldud viitama Apple II koduarvuti värve reprodutseerivale monitorile.
Mida narratiivsem, seda parem
Meie jaoks on äärmiselt ebamugav mitte teada, mis täpselt meie ümber olevaid nähtusi põhjustab. Õigupoolest on see nii ebamugav, et teadmise puudumisel mõtleme põhjustaja ise välja. Konnikova edasine arutelu inimpsüühika seaduspära üle põhineb peamiselt Harvardi ülikooli dotsendi Tania Lombrozo uuringutel arusaamise kognitiivsetest alustest. Uurides, miks on meie jaoks nii oluline teada „miks?”, keerlevad Lombrozo argumendid selle ümber, et põhjuslikud seletused aitavad kujundada meid ümbritsevate nähtuste kohta terviklikke arusaamu, uskumusi ja üldistusi. Need omakorda lubavad mõista, ennustada ja kontrollida tulevikusündmusi, moodustada sel viisil uusi uskumuste süsteeme. Selgitav näide on toodud geštaltpsühholoogiast viitega Fritz Heiderile: „Leides oma laualt liiva, püüan ma aru saada, kuidas see on sinna saanud. Loogilise põhjenduse leidmine lubab püsida veendumusel keskkonna stabiilsusest ning annab selliselt võimaluse keskkonda kontrollida.”
Seletused aitavad maailma paremini mõista – midagi kellelegi seletades saame ka ise sellest paremini aru ning omandame sel viisil uusi teadmisi. Selleks et meid rahuldada peab seletus olema piisav iseeneses. See ei tohiks omakorda nõuda täiendavat seletust, vaid pigem motiveerima meid edasi arutlema loomaks uusi teooriaid ja seletusi. Seletuste otsimine ja leidmine on loomulik ja spontaanne protsess. Juba kaheksa-aastased lapsed oskavad leida ümbritsevatele nähtustele nende funktsioonile viitavaid seletusi. Sellist tüüpi seletusi kutsutakse teleoloogilisteks (mäed on olemas selleks, et neil ronida saaks ning mitte seetõttu, et mingid geoloogilised protsessid on maastiku selliseks kujundanud). Kuigi see võib tunduda lapsik, jääb inimeste eelistus seletada maailma kasutusele viitava otstarbe terminites püsima kogu eluks – ka haritud terved täiskasvanud inimesed kasutavad teleoloogilisi seletusi olukordades, kus nad peavad kiiresti otsuseid langetama. Kusjuures võidavad need seletused, mis on lihtsad ja selged – mida narratiivsem, seda parem. Eriti head on seletused, mis sobituvad samaaegselt mitme nähtuse või asjaga seotud nüansi selgitamiseks. Kui nüüd vaadata uuesti Apple’i vikerkaarevärvilist ja ühest küljest hammustatud õuna tundub kena lugu homoseksuaalsest enesetapjast Alan Turingist täiesti arukas – eriti kuna alternatiiviks on igav teadmine, et tegelikult oligi see õun lihtsalt õun. Ja legend, olgu ta tõsi või mitte, aitab kaubamärki inimteadvusesse viia paremini kui mis tahes sõnaosav lipukiri.
Lõpetuseks pakun midagi kainestavat neile lugejatele, kes arvavad, et uhke sini-valge embleem esinduslikul BMWl viitab sõidumasina seosele lennukiga. Edasi tuleb elada teadmisega, et tõde on märksa argisem – värvid embleemil viitavad hoopis Baierimaa lipuvärvidele, seos lennukimootoriga loodi hoopis hiljem.