Galina Grigorjeva (1962) verivärske helitöö „Insomnia” (2012) kõlas samuti esiettekandes. Teose kolme osa vokaalpartii on kirjutatud kolme luuletaja, Marie Underi, Lesja Ukrainka ja Marina Tsvetajeva tekstidele. Sealjuures on Grigorjeva neid tekste muusikaliselt käsitlenud ka hästi erinevalt. Näiteks loo esimeses osas „Retsitatiiv” toonitasid kandle vaiksed figuratsioonid koos flöödi ja tšello nappide kommentaaridega muusikalise helikanga intiimsust ja haprust. Just nagu Underi luulegi. See-eest teises osas „Lamento” moodustus ansamblis mingi kummaline helipunktidest koosnev saatefaktuur, solisti vokaal mõjus aga oma kiire närvilisusega justkui mingist teisest maailmast pärinevana. Ning kõige poeetilisemalt mõjus Grigorjeva helitöö viimane osa „Hällilaul” Tsvetajeva tekstile. Ka esituslikult oli see ehk kõige küpsem ning just tänu Resonabilise ühtse hingusega ansamblilisele mõtlemisele ja detailitunnetusele pääses siin mõjule muusika neoimpressionistlik koloriit.

Tatjana Kozlova (1977) oopust „Köielkõndija” (2009) on Resonabilis varemgi õnnestunult esitanud ning seegi kord moodustus sonoristlikest mikrodetailidest pidevalt teisenev kõlavärvide konglomeraat. See mõjub helipildina ja dünaamika poolest justkui eeterliku ja astraalsena, kuid ka mõneti painavana, kui süveneda muusika mikrointervallide hüpnootilisse kõlamaailma.

Kontserdi lõpetuseks sai kuulda Jüri Reinvere (1971) kompositsiooni „Maiimpeerium” (2010), kus live-elektroonikaga tuli Resonabilisele appi Tammo Sumera. Just elektroonilistel värvidel on selles loos lausa ebatavaliselt oluline roll. Kajadega sosistamisefektid, pikoloflöödi elektrooniliselt töödeldud frullato’d ja instrumentaalpartiide askeetlikud kontuurid – kõik see kujundas muusikas hästi salapärase atmosfääri. Muuseas, vokaalpartii teksti on kirjutanud Reinvere ise. Ja kui nüüd kirjeldada esmakuulamise muljet sõnades, siis laenangi kaks tekstikujundit Reinverelt endalt: need oleksid „sulgkerge ja elevantraske” ning „surmaorgude ühendriik”.

Kokkuvõttes peab tunnustavalt tõdema, et ansambli Resonabilis stuudiokontsert oli hästi kontsentreeritud kavaga muusikaõhtu.
Igor Garšnek

Jõud muusikas

„Eliitkontserdid VIII ”: Marko Martini klaveriõhtu 17. IV Estonia kontserdisaalis.

„Eliitkontserdid” annavad Eesti interpreetidele võimaluse keskenduda soolokontsertideks. Loodetavasti need jätkuvad leevendamaks Eesti kõrge tasemega muusikute esinemispõuda. Eesti Interpreetide Liidu ja Eesti Kontserdi koostöösarja järjekordse muusikaõhtu sisustas Marko Martin, kelle mänguviisile on omane terviklikkus ja selgus, lausa klassitsistlik tasakaalustatus ja loogilisus. Ühes intervjuus on ta öelnud: „Tervik on väikeste detailide jada, mis on omavahel tugevalt ning loogiliselt seotud. Tervik on ühekssaamine selle tõega, mis tõepoolest toimib ja reaalsuseks saab.”

Martini seekordne kontserdikava ei olnud kergete killast. See polnud mitte niivõrd tehniliselt raske, kuigi ka seda jagus, vaid pigem olid valitud lood ebaharilikud ja nende kujundamine keerukas. Schubert ja Liszt on Martini loojanatuurile lähedased. Ta ongi öelnud, et Liszti, ka Brahmsi ja klassikuid on ta palju mänginud ja need on tema soosikud. Schubert ahvatleb mängijat oma sügavusega ja sageli arvatakse, et Schuberti sügavust mõistavad juba küpsemas eas pianistid, aga nooremad interpreedid selleni veel ei jõua. Sügavust on seal palju, samuti Lied’i laadis ilu, kuid ka lahendamist nõudvaid raskusi selle muusika kordusterohkusega. Kavva valitud „Kolme klaveripala” on minu arvates isegi raskem kujundada kui ulatuslikke sonaate, kuna nende muusikaline materjal pole nii atraktiivne ja vaheldusrikas kui sonaatidel. Martini esituses kõlasid need lood selgete kujunditega ning olid väga terviklikud, pianisti taotlused ja kavatsused jõudsid hästi kuulajani. Aga – oleks soovinud kuulda rohkem kõlalisi pooltoone, värvivarjundeid, rohkem nüansse piano’s ja ehk ka forte’s.

Kontserdi teise poole täitis Liszti „Rännuaastate” III osa „Itaalia”. See on Liszt, aga hoopis ebaharilik: siin pole kuulsaim virtuoos Liszt enam kaugeltki sama nagu „Rännuaastate” kahes eelmises tsüklis. Südametemurdja ja võitjana kontserdilt kontserdile liikuva kunstniku on välja vahetanud vaimulik, abbé Liszt ning selles teoses väljendub katoliikliku müstika suurejoonelisus, staatika ja mõistatuslikkus. Muusikas annab Liszt seda edasi pikkade deklamatsiooniliste unisoonidega, raskepärase dünaamika, ülivõimsate kulminatsioonidega. Vahel tundub, et Liszti hilised teosed justkui polekski esitamiseks määratud. Vaheldust pakub vaid tsükli esimene osa „Angelus” oma impressionistlike kellakõladega ning „Villa d’Este purskaevud” liikuvama ja traditsioonilist Liszti meenutava helikeelega. Need unisoonid, mis on nagu hiiglaslikud kiviplokid, millest moodustub ehitis, tuleb täita energia ja jõuga. Energiat peab jätkuma kauaks: sellega tuleb täita iga üksik heli, terve teos, saal ja kuulajad. Marko Martinil jõudu jätkus, teos mõjus ja jättis jälje, eriti lõpuosa „Sursum corda” („Tõstke üles oma südamed”), mille ekstaatilisus tundus olevat kui Messiaeni tulevaste teoste eelkäija.
Ia Remmel

Emotsionaalse kõrglaenguga kontsert

„Kuldne klassika”: Alina Pogostkina (viiul), RO Estonia sümfooniaorkester ja Eesti Rahvusmeeskoor Arvo Volmeri juhatusel 19. IV Estonia kontserdisaalis.

Maailmas on mitmeid kultuurikeskusi, kus tegutseb kaks või rohkem sümfooniaorkestrit ja publiku arvamus on jagunenud (eba)sõbralikuks viigiks à la Vestmann ja Piibeleht. Näiteid on võtta nii lähedalt kui kaugemalt, eredamad paarisaja kilomeetri raadiuses nagu Helsingis Soome Raadio SO ja Helsingi Linnaorkester või Leningradis aastakümneid valitsenud dirigent Jevgeni Mravinski orkester, millele on koos nime taastumisega Peterburiks tekkinud rivaale, nt Gergijevi Maria teatri orkester. Terve konkurents aga ongi parim taseme tõstja.

Tallinngi on pikki aegu olnud kahe orkestri linn, kus üks moodustati sümfooniakontsertide andmiseks. Tõsine eraldumine toimus teatavasti aastal 1939, kui Raadioorkestrit asus juhtima Olav Roots. Hilisemgi aeg pole konkurentsi tihendanud, kuna üks koosseis istus lavaaugus ning teine vaheldumisi laval ja stuudios. 1950ndatel tõi Vallo Järvi Estonia teatri orkestri regulaarselt ning iseseisvalt lavale ja sest ajast ongi kontserttegevus ka teatriorkestri töö lahutamatu osa. Siiski on ERSO kandnud kontserttegevuse kogu vastutust, ent nüüdseks on seis tasakaalustunud nii kvantiteedi (u sada orkestranti) kui kvaliteedi osas. Meil on kaks täiskoosseisulist kõrgelt motiveeritud artistidega sümfooniaorkestrit, kelle tegemisi on põnev jälgida. Mitte vähem oluline pole aga situatsioon, kus nende kollektiivide pulti tõusevad meie omad kõrgest maailmaklassist dirigendid. Esimene ja silmaga näha tulemus on see, et need sada artisti võivad kahel järjestikusel õhtul täita Estonia kontserdisaali publikuga. Kõik, võib-olla siiski mitte kõik, mäletavad aegu, kus seda ei suutnud kord nädalas ka üks neist …

19. aprillil istus kontserdisaali lavale rahvusooperi Estonia orkester koos Eesti Rahvusmeeskooriga ja täitis saali René Eespere teose „Glorietur” esiettekandega Eestis, sellele järgnesid Brahmsi Viiulikontsert Alina Pogostkinaga ja veel tema I sümfoonia. Juhatas Arvo Volmer, kes selle hooajaga lõpetab oma tegevuse teatri loomingulise juhi ja peadirigendi ametis.

On äärmiselt sümpaatne, et Eespere orkestrile, solistidele ja meeskoorile kirjutatud tellimusteos „Glorietur”, millega taasavati Peterburis Jaani kirik, sai nüüd ette kantud ka meie publikule ja suures saalis. Seda läbiva kellade kõlaga partituuri soosib suur saal
ja, tõepoolest, see pääses kontserdisaalis enam maksvusele kui kammerlikus Jaani kirikus. Eriti läheb hinge tekst, mille autor on Eespere ammune partner Tartu ülikooli professor Anne Lill. Minul tärkas teost kuulates nostalgiline kõlapilt oma lapsepõlvest, kui pühapäeviti kell kümme hakkas Tallinna kesklinn helisema Kaarli, Jaani, toomkiriku ning Püha Vaimu kiriku kelladest, tundsin neid kõla järgi.

Brahmsi Viiulikontserdi solistiks oli kutsutud väga kõrge lennuga Peterburi päritolu Berliinis tegutsev noor Alina Pogostkina, kelle viimaseks saavutuseks on Sibeliuse konkursi võit. Kirjade järgi esineb ta Saksa riigikollektsioonist pärit stradivaariusel (1709). See võib vastata tõele, kui otsustada eelkõige pilli kapriissuse järgi: häälestamisel esines raskusi ja ka kõlakvaliteet polnud kohe pilli vääriline – need instrumendid on eriti kliimatundlikud ja ega see meil aprillis kiita ole. Siiski nihkus kõik paika I osa töötluseks ning edasine oli oma nime väärt. Isikupärane oli interpreedi suhe piano kvaliteetidesse nii strihhiliselt kui vibrato kasutuselt, mille tõttu Brahmsi forte tundus eriti mastaapne. Dirigent oli saatja rollis väga tähelepanelik ja elastne, kuid orkester näis kõlaliselt ettevaatlik, milleks solist küll põhjust ei andnud. Teose kulgedes settis kõik paika kuni võiduka lõpuni. Tulemuseks üks väga hea, kuigi harilik esitus, millest eredaimana jäi kõrvu II osa oboesoolo, kes vääriks erilist autasu ja nimetamist, kuid artist jäi mulle tundmatuks (mängis Guido Gualandi – toim).

Kontserdi kulminatsioon saabus pärast vaheaega. Brahmsi Esimese sümfoonia ettekandeks oli orkester kõlaliselt nagu vahetunud: kõik oli absoluutselt tasakaalus ja läbipaistev, Brahmsi tutti’d mahlakalt kõlavad, ansambel laitmatu ja soolod isikupärased. Arvo Volmer on kindlasti üks meie Brahmsi interpreetide tippe ja seda oli meeldiv tõdeda. Selle esituse järel tunneb nina juba teatavat intriigi lõhna riikliku orkestri Brahmsi-spetsialistidega, mis tõotab ainult head ning paremat meie tillukese metropoli suures muusikaelus. Rahvusooperi orkestrile soovin vastutusrikkaid kavu, soliste ja dirigente ning senisest rohkem võimalusi esineda kontserdilaval.
Toomas Velmet