Nii bibliograafia sissejuhatus kui ka kirjed ise annavad vajaliku mäluvärskendava ülevaate Hellati tegevusest ja rollist eesti kirjanduselus. Kirjetest omakorda pälvib enim tähelepanu see, mis on jäänud raamatuist välja, eriti arvestades Hellati pikaajalist professionaalse kriitikuna tehtud maitsearendustööd, millest paremikku koondab Eve Annuki koostatud „Raamatu sisse minek” (1991). Muuseas, kuigi kriitikakogumikku ja Hellati juhtivat rolli kriitikuna ja ka kriitikute koolitajana on bibliograafias tunnustavalt rõhutatud, ei ole see raamat saanud omaette kirjet koos sisukirjeldusega, mis on juba oluline vajakajäämine. Loodetavasti on ajakirjanduses avaldatud tööd siiski hoolikalt arvele võetud. Mis sealt siis silma paistab? Esiteks see, et Hellat on jõudnud oma kirjandusliku karjääri jooksul viljeleda mitte just väga produktiivselt, kuid samas avara haardega peaaegu kõiki kirjanduslikke žanre ja vorme romaanist paroodiani, kasutanud erinevaid värsitehnikaid, lisaks tõlkinud nii oma kui H. Kaare pseudonüümi all. Mulle olid näiteks täielikuks üllatuseks koos Olimar Kallasega loodud piltjutustused ajakirjas Pioneer! Nii omaenda loomingus kui ka kriitilistes töödes on Hellat andnud uut kui ka kõnelnud tavapäraselt madalaks või ajaviiteliseks hinnatud žanrite poolt. Huumor, krimi- ja ulmekirjandus pole talle sugugi võõras, isegi „ulme” sõna on tema loodud. Ja ma ei julge õigupoolest nimetada kedagi, kes erinevalt Robert Merle’i „Kaitstud meestest” Hellati suurromaani „Naiste maailm” ajaviitekirjandusena oleks lugenud. Ehk on see siis samasugune „ajaviide” kui Orwelli „1984”? Juba 1978. aastal romaani arvustades kirjutas Aivo Lõhmus Hellati romaanis loodud „monstroossest riigist, missuguseid me teame inimkonna ajaloo vältel olevat õige mitmeid eksisteerinud ning mis ikka ja jälle siin-seal kipuvad küpsema”. Mõistvale lugejale oli kujundkõne selge juba siis ja Lõhmus ongi 2002. aastal oma arvustuse uustrükis kriitikaraamatus „Võim ja vari” põhjendatult lisanud, et „Naiste maailma” düstoopias tegeldakse nõukogude korra analüüsimise ja kritiseerimisega. See muidugi ei tähenda, et sookvootide vähkkasvaja jõulise vohamise ajastul ei võiks romaani avada ka teistsuguse võtmega. Järeldus on seega, et Hellati raamat ulatub oma kirjutamise ajast üle kõnetama tulevikku.
Teiseks paistab selgelt silma Hellati kui looja ja kirjutaja kõrval aastakümnete jooksul oluline roll ka algatajana ja korraldajana. Kui paljude heade asjade alguse juures ta on olnud! Kirjastus Faatum, ajakiri Akadeemia, Karl Ristikivi muuseum, Betti Alveri Fond, mitmed luuleklubid, millest Luule Vile koosolekuil olen aastatel 1982-1983 isegi käinud. Ameteid ei jaksa üles lugeda, ehk nimetamata ei täi jätta üht – Eesti Kirjaniku Liidu Tartu osakonna sekretär aastail 1990–1993 ehk siis viimast ametiaega Tartus Õpetaja tänavas asuva Uluotsa maja hea peremees.
Kolmandaks paistab bibliograafiast silma see, et Hellati paari viimase aastakümne tegemised on leidnud ajalehtedes Sakala ja Vooremaa hoogsat kajastamist, mis on kahtlemata hea, kuid hoopis vähem on neist juttu olnud kesksetes kultuuriväljaannetes. Ja see on juba puudus. Kas või ainuüksi põhjusel, et memuaarisari „Inimese tegemine” võiks huvitada mitmesuguse erialase taustaga lugejaid.
Sarja viies köide „Templis ja tavernis” kõneleb nimelt aastaist 1954–1964: tempel on muidugi Tartu (riiklik) ülikool, kus Hellat kolme aasta vältel üritas juuraõpinguid, taverneid jagub sinna juurde nii Tartus, Riias kui Tallinnas. Seltskond, kellega kirjanikuks pürgija lähemalt kokku puutus, on tulevikku silmas pidades aukartustäratav: Andres Ehin, Ain Kaalep, Einari Koppel, Madis Kõiv, Andres Ots, Erast Parmasto, Ain Raitviir ja paljud teised. Kui Einari Koppelit nimetab Hellat etlejate kuningaks, siis lähim suhtluskaaslane Artur Alliksaar sai Ehinilt boheemlaste kuninga austava tiitli – kõnelused Alliksaarega olid aga Hellati jaoks tõeliseks ülikooliks. Oma tollaseid luuleharrastusi hindab Hellat osalt tänapäevases mõttes „sotsiaalpornoks”, kuid kahtlemata jäid sõber Matti Vaga äritegevuse tulemusel pudeli eest tähtpäevadeks treitud juhuluuletused telje ühele otsale, kuna teisel otsal troonis Alliksaare spontaansetest loengutest inspireeritud keerulisem kombinatoorika. Hellati noore-ea luules pole Alliksaare mõjusid raske märgata – võtkem või näiteks 1967. aastal kirjutatud ja alles kogus „Paturegister” avaldatud sonett „Me võlgneme ööle”, mis lõpeb ridadega:
Ööpimedas lööb lõõmama me vahel
kaarleegil tundetulva kuldne ahel.
Või näha siin isegi siduvat lüli Ristikivi luulega?
Peamine neil aastail, kõigi armumiste ja pettumiste ja nipernaaditsemiste, takkapihta isegi Tõuloomade Varumise Kontori teenistuses Novosibirskisse toimunud loomaveo kõrval on eneseharimistung, mis tegi Hellati selleks, kellena teda tunneme – intellektuaalse kirjaniku, seltskondliku härrasmehe ja kriitilise mentorina. Tunnistab ju kirjanik isegi oma raamatu viimasel leheküljel: „Minust „inimese tegemine” oli olnud sellel kümnendil eriti intensiivne, selle kallal oli – vahelduva eduga – vaeva näinud suur hulk väga erisuguse oskuse, mentaliteedi ja sihtidega meistreid.”
Jääb üle oodata, kuidas mälestuste järgmistes köidetes inimeseks saamise protsess üha rohkem ümbritsevale ühiskonnale ja nooremale põlvkonnale mõjuma hakkab.