Diana Liiv on loonud uue kontsertidest, CDst ja raamatust koosneva unikaalse lasteprogrammi “Võluvitsa vägi”, mille esitluskontserdid toimuvad 5.–8. märtsini meie kontserdimajades. Nagu eelmine, suure menuga vastu võetud “Klaverijutt” (“Neli heldet haldjat”), on ka seekord tegemist muinasjutu, Reti Saksa piltide ja Tšaikovski muusika kooslusega. Lisandunud on veel rütmiõpetus, ise kaasategemise võimalus ja pillide valmistamisõpetus.
Tulid Ameerikast õppimast ja suundusid meie lasteaedadesse, samas hakkasid looma oma “Klaverijuttu”. Kuidas tulid mõttele kirjutada Tšaikovski muusikale oma muinasjutud?
Kõik see on välja kasvanud kooli- ja lasteaiakontsertidest, mida olen teinud juba 1998. aastast peale, niisiis kohe, kui olin USAst tagasi. Pärast muusikakeskkooli sain õppima Bostoni ja Michigani muusikakõrgkooli ja seal kuulsingi esmakordselt koolikontsertidest. Muljet avaldas, et näiteks selline tšellist nagu Yo-Yo Ma käis tavalistes koolides esinemas, omal algatusel ja omast tahtest. Ameerika muusikakoolides imetlesin veel kammeransambli suurt osakaalu – see oli kuidagi tähtsam ja mahukam kui meil. Muide, eestlane Tõnu Kalam oli üks eestvedajatest ühel mainekal kammermuusika suvekursusel (Kneisel Hall Chamber Music), kus ka mina osalesin.
Tohutult inspireeriv oli Venemaa pedagoogika suurkuju Faina Brjanskaja tundides käimine ja temaga suhtlemine. Tema loominguline lähenemine õpetusprotsessi oli midagi haruldast. Ma polnud sel ajal üldse pedagoogikale suunatud, ent see oli midagi, mis jättis jälje. Teisalt on mind selleni viinud esinemisvajadus, suuri kontserte saab Eestis teha ehk paar tükki aastas. Akadeemilisel maastikul pole kuulajaid leida kerge, aga lapsed on tohutult inspireeriv ja tänulik publik!
Kas sul, EMTA üliõpilasel, on päris oma kontserdiagentuur?
Nii võib öelda küll. Mul on üks inimene, kes aitab organiseerida kooli- ja lasteaiakontserte, ja finantsiliselt tulen seni toime. Kuigi algul, 1990. aastate lõpus, oli isegi kergem otsotsaga kokku tulla.
Täiesti uudne on sellise hulga rütmipillide valmistamisõpetus. Kas oled neid trumme ja marakaid tõesti kõiki ise ka meisterdanud?
Jah, terve suvi läks selle peale. Istusin oma kaheaastase lapsega ning muudkui meisterdasime. Ega ilma selleta, et mul on kasvamas väike Tähe-Lee, poleks hakanudki kõike seda välja mõtlema. Osalt ikka tuli kõik sellest, et teda muusika juurde tuua.
Pillide juures aga on mulle palju abiks olnud Põltsamaa alternatiivpedagoogika viljeleja Tuuli Jukk. Ta on ise Orffi metoodikat õppinud ning muidu väga inspireeriv inimene. Ja nii sain vormi sisuga kokku viia. Lapsed saavad (täiskasvanute abiga) huvitavaid ja mitmekülgset kõla tekitavaid pille meisterdada ning nendega rütme kaasa mängida. Mina ei leia, et rütm on lastele mingi hirmus keeruline asi, mida peab väga ettevaatlikult läbi võtma, nagu praegune tavakoolide pedagoogika ette näeb. Minu kogemused näitavad, et lapsed tulevad järele ja teevad ka päris keerulisi rütme kaasa. Nende endi lauludes on ju kõik need rütmid sees, rütm on tegelikult väga loomulik asi. Lähtun sellest, et lastel on tohutu võime matkida just selles vanuses, kui eelarvamused pole veel tekkinud.
Olen oma külastuskontsertidel sedagi näinud, et kui õpetaja ise on alalhoidlik ja kartlik, kajastub see kohe ka lastes, ja mingi pidur tuleb ette. Kui üldse hakata juba teoreetilisemalt rütmi õppima, mõjub hästi, kui lapsel on kogu rütmisüsteem korraga ees. Siis saab ta sellest ka kergemini aru.
Plaadil esitab Tallinna Kammerorkester Tšaikovski “Lastealbumi” lugude seadeid, ise mängid klaverit. Kõlavad veel ka heli tekitavad mänguasjad ja teksti loeb Indrek Sammul. Kuidas see kõik kokku klapib?
Seda kokku panna on olnud tohutult keeruline. Kui eelmise projekti puhul oli mittemõistmist ja kahtlusi, siis seekordne esitus- ja salvestusmeeskond toimis fantastiliselt. Kokku on see miksitud EMTA elektronmuusika stuudios. Oma erakordsuses – lugeja ja nii erinevad pillid pluss orkester – oli see väga raske projekt. Ja inimesed on töötanud kella vaatamata, meeletust entusiasmist. Ega see muidu poleks küll valmis saanud. Ise magasin ka terve nädala umbes kaks tundi öösel ja sedagi stuudiopõrandal. Aga valmis saime ja nüüd saab ka plaati kontsertide ajal osta. Just et lapsed saaksid ise kaasa teha. Ja kui trükist tuleb Reti Saksa illustratsioonidega raamat, saavad nad ka rütmijoonised ja pillivalmistamise õpetuse juurde.