1970. – 1980. aastatel jätkus lääne kultuuripoliitikas kultuurimõiste avardamine (nt UNESCO ümarlaua tippintellektuaalid selgitasid kultuuri kui riikide võtmeressurssi, mis eeldab igaühe õigust end kultuuris väljendada). Jõuti valdava arusaamani kultuuridemokraatiast: tähtsad on iga inimese ja kogukonna osalus ning kultuurilised valikud. Kultuuripoliitikas hakati selle mõjul edendama altpoolt pärit initsiatiivi, kujundama kaasamistava ja soodustama regionaalset kultuuripoliitikat. Üks uue kultuurikäsitluse mõtestajaid Raymond Williams rõhutab, et kultuur on sotsiaalse organiseerumise ja menetluste protsess, kus tähendused ja väärtused kujunevad just aktiivses osaluses ja tegevuses. Varasema kitsa arusaamise puhul kultuurist keskenduti kaunitele kunstidele ja jäeti suurema tähelepanuta kultuurilised tegevused, ehkki just selles nähakse ühiskonna loovuse, heaolu ja innovatsiooni allikat.
Soomes ja Skandinaavias on mõistetud kultuuris osalemise, loovuse ja innovatsiooni seoseid ning nende viljastavat toimet majanduslikule konkurentsivõimele ning see arusaam on leidnud väljenduse riigi poliitikas. Taibati, et loovuse ja innovatsiooni arendamise huvides on pelgast pealtvaatamisest palju tõhusam anda inimestele võimalus osaleda kultuuritegevuses. Ja just selle huvides, et avardada kultuuri poliitilist tähendusvälja, käsitletakse Soomes kultuuripoliitikat ja kunstipoliitikat eraldi. Kultuuri tuleb poliitikavaldkonnana defineerida nii ulatuslikult kui võimalik, et katta kõik loomingulise tegevuse ja regulatsioonide seosed ja hallalad. Kokkuvõttes on jõutud järeldusele, et poliitikat ei pea kujundama mitte kõrvaliste esteetiliste standardite, vaid inimeste igapäevaste kultuuriliste vajaduste alusel.
Selline käsitlus tekitab pingeid, kui otsitakse vana ja uue kultuuripoliitika tasakaalu. Otsustav tähtsus on sellel, kui laialt või kitsalt on defineeritud kultuur, millega tegeleb riik. Tasakaalu otsimine ja leidmine tasub ennast ära, sest kultuuripoliitika uurijad on jõudnud järeldusele, et esmane tegur, mis edendab inimeste loovust, innovatsiooni ja tegutsemist, on subjektiivne meeldivus, rõõm ja lust, kultuuris osalemisest saadav emotsioon. Peale selle toodab kultuuris osalemine meie-tunnet, loob identiteeti ja tugevdab ühiskonna sidusust.
Eestis on avaliku kultuurivõimu eesmärk senini suuresti esindusrolli sätitud kaunite kunstide hoolekanne, viimastel aastatel üha enam ka loomemajanduse edendamine. Ilmselt on siiski möödapääsmatu, et meilgi hakkab ametlik kultuurikäsitlus avarduma. Küsimus on, kas riik võtab algatuse enda kätte või jääb pealtvaatajaks. Kui soovime jõuda loovmajanduseni, siis tuleb kultuuripoliitika eesmärgiks seada, et kõigile ühiskonnaliikmetele on tagatud võimalus olla loominguline ja osaleda kultuurilises tegevuses. Loomingulisust soosiv kultuuripoliitika ei paku ainult lusti, vaid suurendab majanduse innovatsiooni kaudu üldist heaolu. Loomulikult ei kao kuhugi riigi kohustus kanda hoolt professionaalse kunsti eest, lihtsalt tuleb eristada kunsti- ja kultuuripoliitika. Kui neil kahel vahet teha, siis pole ka põhjust pidada kultuuridemokraatiat, mis pakub võimalust kultuuris osaleda, konservatiivseks kursiks, et mitte öelda „biidermeierlikuks vaikuseks”.