Harmooniumi ajalugu kontsertpillina algas Eestis 17. X 2004, jätkudes 15. I 2006 ning viimati nüüd 17. II 2007. Selline on olnud harmooniumi kui kontsertinstrumendi käekäik Kadrioru lossi saalis.
Pärast kõnealuse loo pealkirjastamist leidsin, et küllap on õige, kui vaatan üle oma tookordsed reageeringud harmooniumi ajaloole “Akadeemilise kammermuusika” sarjas. Kohe torkas silma pealkirjade suhteline sarnasus, aga ka selgelt väljendunud kahanev tendents: esimene “Akadeemiline kammermuusika harmooniumiga” (Sirp 22. X 2004), teine “Kammermuusika harmooniumiga” (Sirp 27. I 2006), kolmas on veel silmade kõrgusel. Millega seda seletada?
Esimesest loost vaatab vastu selge vaimustus fakti kui niisuguse üle: kohtumine kontserdisaalis XIX ja XX sajandi esimese poole ülipopulaarse koduinstrumendiga ning sellele loodud prantsuse heliloojate originaal- ja oreliteostega. Tähelepanu on pälvinud väga stiilne kava koos asjalike kommentaaridega esitajalt Aare-Paul Lattikult.
Teises loos on esinejate arv suurem, sest Mozarti kirikusonaadid KV 245 ja KV 336 eeldavad triosonaadi koosseisu. Nimetatud sonaatide vahel pakuti kava, mille resümeerisin lausega: “Kava oli kirju, aga see-eest õpetlik, selle pilliga tasub jännata.” Tasub juhtida tähelepanu ka märkusele kavas olnud César Francki loo “Viis jõuluaja pala” kohta: “Ilmselt on helilooja kogumikul “L’organiste” mingi teine eesmärk kui kontsertmuusika.”
Nüüd siis kõnealune kontsert, kus Aare-Paul Lattiku ansamblipartneriks oli pianist Martti Raide. Klaver ja harmoonium partneritena tekitab justkui iseenesest seose lugupeetud suursaadiku Harri Tiido hästi tuntud võrdlusega, et nagu “siga ja kägu”. Selgub, et päris nii ei olegi. Kontsert algas Camille Saint-Saënsi (1835–1921) Scherzo’ga originaalteosest “Kuus duot harmooniumile ja klaverile” op. 6. Ütleme nii, et kooslus tekitas teatavat huvi ning esitus oli laitmatu.
Järgnevalt olid kavas Franz Liszti (1811–1886) “Petrarca sonetid” 123 ja 104 otse loomulikult sooloklaveril Martti Raide esituses. Siit, muide, tuli ka selle mitte päris akadeemilise kontserdi kõige akadeemilisem ja meeldivam elamus. Meie kontserdilavad ja publik on hästi kursis korrepetiitor Martti Raidega ja meisterliku klaverisaatja Martti Raidega, kuid on unustatud, et tegemist on samuti suurepärase soolopianistiga. Nimetatud kahe “Petrarca soneti” esitusega tõestas Martti Raide, et ta on suurepärases vormis solist ja patt oleks jätta soovimata näha ometi ka täismõõdulise Klavierabend’i kuulutust.
Järgnenud teosed jätsid õhku mõningaid küsimärke, millele ei leidnud vastuseid. César-Auguste Francki (1822–1890) “Prelude, Fugue et Variation” op. 18 on ju oreliteos, kuid esitati harmooniumil paaris klaveriga. Nojah, mis mina sinna parata saan. Edasi Georges Bizet’ (1838–1875) “Caprice” tsüklist “Kolm sketši harmooniumile” on varem saanud minult hinnangu kui mitte just parimas mõttes “salonglik” teos ning ega ta tervikuna ka paremaks ei läinud. Charles-Alexandre Fessy (1804–1856) “Boléro” harmooniumile oli isegi mõnevõrra talutavam.
Vähemalt kompositsiooniliselt oli kava kulminatsiooniks kujundatud Saint-Saënsi sümfooniline poeem “La Danse Macabre” op. 40 lisaga – autori transkriptsioon harmooniumile. Seega siis juba küll autori, aga siiski transkriptsiooni transkriptsioon, ja esitati kõnealune teos koosluses harmoonium ja klaver. Aare-Paul Lattik on kavalehel seekord kirjutanud, et harmooniumi kontsertrepertuaari võime jaotada kolmeks: esiteks populaarsete orelilugude, ooperi-, klaveri- ja orkestrimuusika transkriptsioonid, teiseks orelile või harmooniumile loodud teosed ning kolmandaks teosed, mis on spetsiaalselt harmooniumile kirjutatud.
Tänase seisuga on esitatud kolm kava, kus kõik need kolm jaotust tõesti olemas. Järelduse saab teha aga ühese: originaalteosed on üsna nigelad ja paremad on siiski kooslused, kus harmoonium on orelifunktsioonis või ansamblis keelpillidega. Koos klaveriga on harmoonium, pehmelt öeldes, küsimusi tekitav ansambel.
