Ingmar Bergmani ühe lemmiknäitleja Erland Josephsoni näidendis räägitakse „Ohverduse” ühest võtteööst. Millised olulisemad teemad kerkivad sellest ööst esile?

Tarkovski oli väga kompromissitu ja kõik see põhjustas rootslastele palju peavalu. Õige valguse ootamisest on juttu ka meie lavastuses. Rootsis sellist asja ei tuntud, iga võttetund maksis, oldi harjutud lugema väärtuslikke Rootsi kroone, mitte aga mõtlema kunstilistele kujunditele. Mingis mõttes on see lavastus kahe mentaliteedi kokkupõrkest, sellest, kuidas rootslased kohtusid vene geeniusega. Kui Nõukogude Liidus oli Tarkovski võidelnud Goskino ja ideoloogiliste kitsendustega, siis Rootsis põrkus ta majanduslike kitsenduste ja filmi jäiga tootmisprotsessiga. Tarkovskil pidi kõik olema õige – valgus, taevas, puud jms –, ja kui ei olnud õige, tuli oodata seda õiget või leida see kuskilt mujalt. Kui keegi teine nõudnuks midagi sellist, oleks talle kohe öeldud, et vabandust, aga homme pole vaja enam tulla, seda tööd jätkab uus inimene. Tarkovskil oli aga tänu oma rahvusvahelisele tuntusele võimalik selliseid asju saavutada. On tähelepanuväärne, et Erland Josephson, kes juhtis kaua aega Stockholmi Kuninglikku Draamateatrit ja oli Bergmani hea sõber, ei kirjutanud näidendit mitte Bergmanist, vaid Tarkovskist. Ju oli see kokkupuude siis nii terav, tugev ja painav: tuli keegi täiesti teisest maailmast ning raputas Rootsi enesekindla ja -keskse ühiskonna alustalasid, esitas küsimusi, mida varem polnud esitatud. Näitlejatele oli see raske, aga põnev. Kahjuks suri Josephson päev pärast seda, kui olime Vene teatris proove alustanud.

Selles lavastuses on muidki teemasid ja konflikte. Tegevus käib võtteplatsil, näidatakse sealseid telgitaguseid. Pealtnäha, Cannes’i filmifestivalil või Oscarite auhinnatseremoonial, tundub filmimaailm glamuurne, aga tegelikult on see tihti raske ja karm. Kas või see, et näitleja peab mis tahes ilmastikutingimustes ootama järgmist võtet, selleks valmistuma. Võtteplatsil saavad näitlejatest rindekaaslased, neid liidab 30–40 pikka tööpäeva, kui ollakse koos „kaevikuis”. Muidugi tekivad ka sõprus- ja armusuhted, ja kui võtted saavad läbi, tundub, et nende inimestega jäädakse igavesti lähedasteks. Tegelikult on aga juba aasta möödudes hakanud see sõprus lahtuma, kõiki ootavad ees uued tööd, mis viivad maailma eri nurkadesse. Teatris jääb sama meeskond enamasti kokku, aga filmi puhul ei tea kunagi, kas teed järgmist filmi Buenos Aireses või Roomas. Filmivõtetel tekkivad suhted on lühikesed ja intensiivsed ning alati on kurb, kui film valmis saab.

Kus ja milline tuleb teie järgmine lavastajatöö?

Järgmine töö ootab ees Los Angelese Meti teatris, selleks on Steve Goughi parafraas Samuel Becketti näidendile „Godot’d oodates”. Väärt võimalus astuda absurdimaailma, mis meid igal sammul niikuinii ümbritseb.