Et kõik on seekord nii hästi välja tulnud, siis seda kindlasti tänu näidendi universaalsusele. Peateemaks on inimsuhted, mingisugust propagandat või tendentslikkust ei kohta. Näiliselt naeruvääristatakse küll defitsiidi ja välismaa kaupade tagaajamist, aga sama hästi võib seda võtta kriitikana korra vastu, mis nii ebaloomulikku iha peale sundis. Tüüpiliselt nõukogulik on näidendis aga see, kuidas ametiühing tunneb end vastutavana, et üks selle liige, abielus ja mitmekordne ema, armub teise mehesse („Pöörduge tagasi perekonna ja kollektiivi rüppe!”). Kuigi, miks ei võiks ka tänapäeva Eesti ametiühingud sekkuda jõulisemalt oma liikmete eraellu? See tõstaks kõvasti nende mõju.

Kindlasti oli nõukogude ajal kerge komöödiat kirjutada, sest kehtis palju norme, millest kõrvale kalduda, ja leidus palju naeruväärset võltspaatost. Naljakas oli juba see, kui keegi tahtis tõsimeeli tööd teha (Kalugina). Hea komöödia on hoogne. „Armastus …” on selles mõttes kiirkonveier: naerda võib lakkamatult, kuid naljad ei jookse üksteisele sisse, igast naerukohast võetakse rikkaliku võttestiku abil maksimum: tüübid, emotsioonid, sõnakoomika. Kõik labaste ja lollakate komöödiate liikumapanevad jõud nagu äravahetamised, valedega vahelejäämised, pettekujutlused (à la „mu mees petab mind”) kas puuduvad üldse või on teisejärgulised.

Velvo Väli ümberkehastumine õnnetusehunnik Novoseltseviks oli vapustav, esietenduse publik vaheajal peamiselt sellest rääkiski, et teda oli võimatu ära tunda (markantsele kasvule vaatamata!). Tiina Mälbergi Kalugina oli keskne ja lõpptulemuse seisukohalt otsustav roll, sest tema ümber kõik keerles, tema oli see Tuhkatriinu, kellest ei saanud lõpuks küll just printsessi, aga vähemalt moodne ja hea väljanägemisega ärinaine. See oli särav osatäitmine, milles olulist osa mängisid kõik pisiasjad – kas või „krõhva” kokkukasvanud kulmud. Ja ikkagi oli tema „totaalne muutumine” ja lähenemine Novoseltsevile natuke liiga kiire ja järsk. Tõsi, selle vältimiseks oleks lavastaja pidanud paar stseeni juurde kirjutama, aga siis oleks lavastuse tempo langenud.

Kertu Moppeli sekretär Veera oli nagu Väligi sisemise ja välise koomika maksimum. Tema sirgjooneline veendumus, et elada tuleb üksnes ilusate riiete ja toredate poiste nimel, oli nii terviklik ja intensiivne, et lisas muidu üsna lüürilisele süžeele täieliku arulageduse mõõtme. Stseen, kus ta õpetab õnnetut päntajalgset Kaluginat naiselikult kõndima („pantri vaba plastika enne hüpet”) oli koomilise efekti poolest võrratu. Erni Kase Samohvalov, külm, arvestav karjerist, valelik pealekauba, oli nüansirikas, tema intriigid loogilised, kuid sageli naeruväärsed, nii et mingiks koletiseks ta õnneks üle ei kasvanud. Vastik, aga ohutu – nagu rott toanurgas. Kask lihtsalt sobis sellesse rolli ideaalselt.

Anneli Rahkema puurist pääseda ihkava kodukana Rõžova roll oli liiga eluliselt kurb, et tema üle naerda, pigem tekitas ta kaastunnet. Armastust ihkava naise altruism ei mahu ühe mehe eest hoolitsemisse järsku enam ära. „Lähme teatrisse!” – „Lähme!” – „Aga mida me vaatame?” – „Mis tähtsust sel on?”. Saaks ainult natukeseks ja ükskõik millisel moel argipäevarutiinist välja – kurb ju. Marin Mägi Šura oli rohkem vuugitäide näidendi elegantses tellismüüris, aga ka temale pole midagi ette heita. Šura oli kõige nõukogulikum tüüp näidendis, temasarnast tänapäeval naljalt ette ei tule – igatahes mitte ametühinguliidrite seas – ja nii pidi Mägi selle tegelase lihtsalt „välja võluma”.

Mulle on „Armastus tööpostil” kõige naljakam puhas komöödia Eesti lavadel pärast Andrus Kiviräha „Jalutuskäiku vikerkaarel” 1994. aastal Eesti Draamateatris (jätan kõrvale kõik travestia-, paroodia- ja muud kõrvalekaldeilmingud, proosa adapteeringud ning muidugi tragi- ja mustad komöödiad). Õnnestumise üks tähtis asjaolu oli suhteliselt nõrga komöödiataustaga, s.t „värske” lavastajaga ning stambitaagata trupp. Puudusid rutiin ja enesekordamine. Ma ei kujuta ette, et näiteks Tõnu Kilgast, Merle Jäägrit, Merle Palmistet, Henrik Normanni või paljusid teisi üleekspluateeritud koomikuid kasutades oleks jõutud ligilähedaseltki sama tulemuseni. Teine pluss on muidugi nii ootamatu ja täpne näidendivalik: see oli lask selja tagant end angloameerika üheülbalistest komöödiatest rasva õginud eesti teatripubliku ajju.

„Armastus …” on pidupäev mitte ainult trupile ja publikule, vaid kindlasti ka kostüümikunstnik Jaak Vausile, kellele Veerakese ja Samohvalovi kuju on enese täielik väljamäratsemine kogu 1972. aasta moeröögatuste ampluaas.

Kavalehelt saab vaataja teada, et teise pealkirja all mängiti seda lugu Rakveres ka 1972. aastal. Kui heita pilk ajalukku ja uurida, mida arvustajad sellest omal ajal arvasid, siis eelkõige üllatab, et ei arvatudki midagi. Ainus vabariiklikul tasemel arvustus on ilmunud Sirbis ja Vasaras Oskar Kruusi sulest, seegi ühe teise näidendiga kahasse, kusjuures ta on keskendunud ebaproportsionaalselt suurel määral lavakujundusele. Küllap oli huvipuuduse peapõhjuseks teatri tollane üldtuntud madal tase ning komöödiate rohkus selle repertuaaris. Arvestagem sedagi, et samanimeline menufilm oli veel tegemata ning igasuguse kaasaegse vene ja muude vennasrahvaste dramaturgia osakaal Eesti teatris niigi üle mõistuse suur. Üks puudus võis olla ka halb tõlge. Peeter Tammearu sõnul oskas Arvi Siig küll hästi vene keelt, aga just see tõlge on nii ebaõnnestunud, et nüüdsel lavastajal tuli see peaaegu täies mahus ümber teha. Igatahes on redaktoritöö olnud tõhus, 2012. aasta variandis pole tõlkes küll midagi kaduma läinud.

Ja lõpuks võib „Armastuse …” põhjal teha sellisegi järelduse, et nõukogude komöödiakunst on 40 aasta distantsilt vaadates huvitavam, kui ise iga päev selle ilmingutega (näiteks Brežnevi kõnedega) kokku puutudes.