Kui kreekaliku otsekonflikti lühikirjeldus võtab kogu lahinguprotsessi üsna adekvaatselt kokku, siis hiinalik ümbertmineku ideaal ei anna tegelikult toimuvast kaugeltki tõetruud pilti: siin ei jää midagi samaks, nagu esialgu paistab. Mida tähendab näiteks soovitus rünnata „selja tagant” olukorras, kus mõlemad sõjapooled seda teha üritavad ja ka vastaselt sama ootavad? Kas siis ei oleks õigem rünnata vaenlast just „näo” poolt? Aga kui mõlemad teavad, et selja tagant ründamine oleks liiga ilmne ja tegelikult tuleks rünnata näo poolt, siis võib õigemaks osutuda ikkagi rünnak selja tagant … Selg ja nägu satuvad siin igavesse pendeldustantsu, mis sunnib arusaadavuse huvides andma uued määratlused: vaenlase näopool on see, kust ta rünnakut ootab, seljatagune aga see, kust ta ei oota.

Kas see tähendab, et hea väejuht ootab rünnakut igalt poolt või ründab alati esimesena? Ei. Enneaegne rünnak on riskantne, kõikjalt rünnaku ootamine aga pihustab tarbetult tähelepanu (õigupoolest oli vaenlase tähelepanu hajutamine üks strateegiaid, kuidas suure sõjaväe sõdimisvõimet vähendada). Tuleb hoopis küsida: milline sõjavägi ei pea kuskilt rünnakut ootama? Vastus: selline sõjavägi, mis pole veel kuju võtnud, positsioonidele asunud, sest mida sa ründad, kui pole veel, mida rünnata. Heal väejuhil tuli hoida oma sõjavägi kujutuna, kuid meelitada vastane formeeruma ja end ühtse tükina näole andma, misjärel oli teda lihtne oma suva järgi mõjutada.

Jullieni kirjeldustest joonistub välja mõtteviis, mis võtab mõõduvõtu üle mõtlemiseks malli tahenemisprotsessilt. Vedelal kujul aine puhul on raskem leida pidepunkte ning see saab kiiresti kuju vahetada ja olukorraga sobituda, kuid kui aine tahkub, on seda lihtne lükata ja tõmmata ning sel pole enam võimalik paindlikult ümber organiseeruda. Vedelamast veel vägevamad on aga gaasilisus ning ainelisuse sootuks minetanud puhas mõttelisus. Mida varasemas tahenemisfaasis suudab sõjavägi end hoida, seda hoomamatum ta on, seda raskemini alistatav. Viimase piirini viidult ütleb sama loogika, et rünnata tuleb vastase mõtlemist, tema „aju”: isegi kui vastane ei ole positsioone sisse võtnud, isegi kui tema plaanidki pole veel välja kujunenud, aga kui ma tean, kuidas ta mõtleb, on ta juba oma kuju omandanud ning ma saan teda ärgitada end välja andma, kuju võtma ja ennasthävitavalt ründama.

See kõik võib olla väga huvitav sõjandussõpradele. Mis tähtsust on aga asjaolul, et maailma eri otste rahvad mitu tuhat aastat tagasi juhtumisi mitmel viisil oma naabreid materdasid, nendele, kes sõjast eriti lugu ei pea? Ega olekski, kui Jullien poleks suutnud – ja veenvalt – näidata, et ka rahu ajal on rakendanud need rahvad samu viise süstemaatiliselt oma igapäevaelus ja et meie oleme ühelt neist rahvastest nii mõndagi päranduseks saanud. Kreekas hakkasid laupkokkupõrked aset leidma ka kohtutes, spordiväljakutel, rahvakoosolekutel: jälle võeti mõõtu väljaspool väliseid mõjureid, jälle kuhjati enda kasuks kas argumente või sportlikke tulemusi või muud, jälle nii, et lõpptulemus oleks igaühele palja silmaga näha. Hiinas aga välditi otsest konfrontatsiooni ka tavaelus, sealhulgas igasugust otseütlemist. Polnud ei kohtuid ega sporti, see-eest oli hästi arenenud diplomaatia. Kuid diplomaadid ei rääkinud üksteisele asjadest „nii, nagu need on”, vaid tsiteerisid salme „Laulude raamatust”. Mõõduvõtud käisid vihjamisi: elu nagu üks suur flirt.

Analoogilised erinevused avaldusid Kreekas ja Hiinas ka mõtlemises. Mis mind eriti üllatas, oli see, kui sügavale need erinevused ulatavad ja kui lahutamatult on need lõimitud igasuguse mõtlemise koesse. Kui Kreekas eelistati mõõduvõtte, millest on eemaldatud kõik välised mõjurid, siis see eeldab juba vastust küsimusele: mis on „väline” ja mis „seesmine”? See eeldab asjade mõttelist „puhastamist” juhuslikest omadustest, et jõuda tuumseni. Siit pole enam kaugel olemuse mõiste ning keha ja vaimu eristus (keha kui juhuslik, kirgedest kantud, vaim kui tuumne, päriselt mõtlev). Siit paistab vältimatuna veel üks küsimus: kui kõike mõeldakse otsese vastasseisu kaudu, siis mis on see üüratu, mis seisab minu vastas, ja kes on see, kelle vastas sedaviisi seistakse? Jõuame maailma ja isiku eristuseni, objektini, mis seisab subjekti „vastas”, ja millenigi, mis selle vastavuse sedastab ja garanteerib – tõeni. Hiinas, kus eelistused olid teised ja otsene vastasseis midagi vältimisväärset, sellised mõisted puudusid. Ei olnud ei isikut ega maailma ega tõde, polnud tegu, tahet ega Jumalat. Aga ometi mõeldi, vajadusel vägagi abstraktselt, lihtsalt teiste mõistetega, ja see oli tulemuslik. Seda kõike lühidalt ja hästi jälgitavalt edastada on raske, selleks tuleks kogu raamat ümber jutustada. Mu taotlus oligi vaid aimu anda, miks üks põhiliselt Vana-Hiinast jutustav raamat võib sedavõrd jahmatada.

Mis mulle iseäranis korda läks, on see, kuidas Jullien on kirjeldanud tegutsemise ja mõtlemise all seisvaid … ma ei oskagi neid täpselt nimetada … trajektooristikke, liikumisviise (otse- või ümbertminekud, tahkus või vedelus)? Sellega on saanud minu jaoks tegelikumaks tasand, mida olin varemgi mõistete ja mõttekäikude, kujutelmade ja kujundite all liikuvat adunud, kuid millest kõnelemiseks on seni mõistelist pinnast lootusetult nappinud, tasand, mille pinnalt selgepiirilised mõtted ja mõisted tekkida saavad ning mis neid seetõttu ka üksjagu mõjutab. See on eelarvamuseelne tasand: eelküsitletu, eelkategoriseeritu, eeloodatu, nagu Jullien ise ütleb.²

Minu arusaamises on see tasand alati olnud taandamatult kehaline. Filosoofe lugedes on nende mõistesüsteemid asetunud sõna otseses mõttes keha eri paikadesse ning asunud koostoimelisse liikumisse. Kui see ei õnnestunud, siis tundsin, et olen mõistnud vaid abstraktselt, mitte päriselt. Omajagu saab sellist iseära selgitada asjaoluga, et olen väiksest peale palju sporti teinud (mänginud just hiinlaste armastastatud lauatennist), mille puhul samuti ju tuleb mõtelda kehaliselt ja trajektoorides ning sõnalisus on lootusetult eelsõnalisse mässitud. Pärast Jullieni lugemist (kui esimene raamat läbi, oli võimatu sellega piirduda) oli palju hõlpsam trajektooride maailma tähele panna ja mõeldavaks muuta. Samast tasandist annab aimu ka näiteks Lakoffi ja Johnsoni „Metafoorid, mille järgi me elame”: ka siin kirjeldatakse, kuidas mõistelised süsteemid tõusetuvad kehalisest repertuaarist.³ Kuid nemad rõhutavad pigem seda, mis on kõigis kultuurides ühtemoodi, ja nende näited on juhuslikumad, sest eesmärgiks ei ole näidata, kuidas metafooride koostoimest ühtne mõtlemisja tegutsemisökonoomia moodustub. Just viimast on Jullienil õnnestunud teha, raamat raamatu järel avada Hiina ja Euroopa mitmetahulist erinevust.

François Jullien tekitab sinoloogide seas vastakaid tundeid. Talle heidetakse ette, et ta luuletab, mõtleb välja Hiinat, mida ei ole kunagi olemas olnud: erinevused Euroopaga olevat tegelikult sootuks väiksemad, kui tema seda esitab. Aga isegi kui see oleks tõsi, ei läheks see mulle karvavõrdki korda: Jullieni teosed oleksid väärtuslikud ka siis, kui need oleksid väljamõeldis. Tema töö suurim väärtus on nimelt minu ja usutavasti ka ta enda jaoks indoeuroopalikule alternatiivse mõtlemisraamistiku väljatöötamine, raamistiku, mille abil on võimalik välja valgustada siinsed vaikimisi tehtud süstemaatilised valikud, millest keegi ei räägi, sest need on sedavõrd enesestmõistetavad, sedavõrd käe sees, et jäävad kahe silma vahele. Kui neile aga kord tähelepanu juhtida, jäävad need juba igal pool silma.

Uue pilguga, mille Jullien välja pakub, saab edaspidi paremini mõtelda ka Euroopa-sisestest lahknevustest, panna tähele siinseid üritusi domineerivast mõtlemisökonoomiast väljumiseks. See uus pilk on vabastav. Tänu radikaalselt teisele positsioonile, mille Jullien esile toob, saavad j
u võimaluse ka kolmas, neljas, viies. Näiteks saab Uku Masingu kombel küsida, kas eesti muistendite, vanasõnade ja mõistatuste taga ei ole peidus ugrimugrilik ökonoomia, mis lahkneb nii kreekalikust kui hiinalikust, ja kui asutada end jaatava vastuse järel uue mõttestiku väljavalgustamise ekspeditsioonile, siis on seda Jullieni eeskujul juba sootuks hõlpsam läbi viia.

Siiski, kahtlused jäävad. Kui kogu jutt käib ümber mõtlemise moodustumise, trajektooristike ja süsteemsete ökonoomiate, ilma et jutuks tuleksid mõeldud mõtted, siis kas saab tegu olla millegi tähtsaga? Kas pole see siis lihtsalt midagi, mis takistab kõnelemist „asjast endast”, või, nagu ütleb Tiiu Hallap Lakoffi ja Johnsoni raamatut kommenteerides: „verbaalne vaht”, ebaoluline ja üleliigne, midagi, millest vabaneda?⁴ Või on tegu ikka hoopis pinnasega, mida töödeldes on võimalik radikaalselt mõtlemist uuendada?

Lugedes äsja eesti keelde tõlgitud Jullieni raamatut „Tõhususe traktaat”, saab lugeja ise oma silmaga üle vaadata ja otsustada. Arvestades, et hiinalik tegutsemis- ja mõtlemisraamistik eeldab ümbertminekuid ja asjadele kaude lähenemist, võiks arvata, et seda sorti „keerutamine” on kole ebatõhus. Ometi tahab Jullien näidata, et just Hiinas on ainsana suudetud mõista strateegilisust ja tõhusust, nähtusi, mis jäävad euroopalikule mõtteviisile kinnipüüdmatuks, libisevad sõrmede vahelt, sest siinsed teooria ja praktika, kavatsuse ja teostuse, aktiivsuse ja passiivsuse, isiku ja teo mõistepaarid on küündimatud neid hõlmama. See tekitab paradoksaalse küsimuse: võib-olla sisaldab otsetee endas juba loomupäraselt midagi ebatõhusat? See omakorda paneb küsima: kui otsetee ongi ebatõhus, siis on selles äkki midagi muud head peidus?

Lõpetuseks tahan tõlget kiita. Kes on Jullieni originaalis lugenud, teab, et tema vinka-vonka liikuvate, sageli üleliia lohisevate lausete vahel on mõttel väga lihtne kaduma minna. Tõlkija Margus Ott on nagu Jullieni inglise keelde tõlkijadki valinud tõlkestrateegia, mis ohverdab tähenduse konkreetsuse ja mõtte jälgitavuse nimel sageli Jullienile omase väljendusviisi. On kindlasti neid, kellele säärane toimimisviis on vastuvõetamatu, kuid minu hinnangul on tänu sellele valminud tõlge, mis on originaalist parem: ladus, hästi jälgitav, heade omakeelsete mõistevastetega. Väga väärtuslikud on ka tõlkija põhjalikud kommentaarid: kuna ta on kodus nii prantsuse kui hiina keeles, siis avab ta pikemalt Jullieni viidatud tekstikohti, selgitab tähendust, ja kui algtekstidest on eestikeelsed tõlked, siis kõrvutab ta neid Jullieni tõlgendusega ning kommenteerib neis ette tulnud erinevusi. Retkele Vana-Hiinasse, et näha tagasi tulles esimest korda päriselt Euroopat ja omamaist, on selle raamatuga tehtud täiuslik eeltöö.

1 François Jullien, Detour et l’access: Stratégies du sens en Chine, en Grèce. Grasset, Pariis 1995.
2 Martine Castello, Chine: Un ailleurs de la pensée: Rencontre avec François Jullien, http://en.marge.free.fr/fjullien.htm. Tsiteeritud Margus Oti saatesõna kaudu Jullieni „Tõhususe traktaadile” (lk 291).
3 George Lakoff, Mark Johnson, Metafoorid, mille järgi me elame. Tlk Ene Vainik. TLÜ kirjastus, Tallinn 2011.
4 Tiiu Hallap, Raamat verbaalsest vahust. – Sirp 13. X 2011.