Tean, et Janáčeki missa on saanud suure tunnustuse kõrval ka kõvasti kriitikat: näiteks olevat tema kirikuslaavi keele kasutus võhiklik ja ta ei pea kinni kanoonilisest missatekstist. Ka rõhutatakse ikka seda, et Janáček oli agnostik ja teosest on leitud paganlikke jooni. Kuid „Au” ajal mõtlesin mina hoopis, et küll tahaks seda teost kuulda ühes võimsas katoliku katedraalis, mis laseks missa sügaval religioossusel palju paremini maksvusele pääseda kui Vanemuise kontserdimaja veidi hallis akustikas.
Paradoksaalsel kombel ei tundnud ma katedraaliakustika järele puudust järgmise teose, Bruckneri „Te Deum’i” (esiettekanne 1885-1886) puhul, mille on ometi loonud pühendunud katoliiklane alandliku kummardusega kolmainsuse müsteeriumi ees. Pooletunnine Bruckneri teos täitis aja ja ruumi kenasti ära ning pälvis missaga võrreldes palju suurema aplausi (ehkki lisanduda võis publiku tänu kogu kontserdi eest). Bruckneri viieosaline teos on Janáčeki omaga võrreldes palju kergemini jälgitav, kuid ka igavam. Siiski on ka selles mõjuvaid kohti. Näiteks hetk I osas „Te Deum laudamus”, mil vokaalsolistide asjalik a cappella trio annab järsku maad koorile ja orkestrile, kes esitavad vaikselt ja majesteetlikult keerubite ja seeravite kaks esimest „Püha”. Või viiulipassaažid osades „Te ergo qaesumus” ja „Salvum fac”, mida orkestri kontsertmeister Arvo Leibur esitas küll kaunilt, kuid mitte piisavalt kirgastunud kõlaga. Või liigutavalt muusikasse valatud viimased sõnad: „Issand, Sinu peale ma lootsin, ära jäta mind häbisse igavesti.”
Peale dirigendi, orkestri ja solistide tahan aga muusikaõhtu eest eriliselt tänada Eesti Kontsertkoori (koormeister Veronika Portsmuth), kes oli materjali hästi omandanud ja esitas selle kõigis faktuurides, tempodes, registrites ja värvides nauditava üleolekuga. Kogu kontserdile särava punkti pannud sopranite 3. oktavi do Bruckneri teose lõpul oli vapustav.
Muusikaõhtu pealkirjaks oli valitud „Ülestõusmispühade kontsert” ja teoste valik vastas igati pealkirjale. Siiski oleksin ma neid tiivustavaid teoseid tahtnudki kuulata mitte vaiksel laupäeval, vaid ülestõusmisajal ehk alates pühapäevast – nii nagu see võimalus oli Tallinna publikul. Pühaderahu tuleb ikkagi koos pühadega. Ent igal juhul tänu Eesti Kontserdile selle ettevõtmise eest!