Tartus Vilde teatris esietendus 1. aprillil Jüri Kaldmaa näidend „Ärdunsoldan 2012”. Lavastanud on selle Jaan Tooming, peaosas autor.

Kuidas võtad lühidalt kokku näidendi „Ärdunsoldan 2012” põhisisu ja mõtte?

Jüri Kaldmaa, „Ärdunsoldan 2012” autor ja peaosaline: Autorina olen loomulikult õnneseen. Praegu elavate eesti näitekirjanike teostest on Jaan Tooming lavastanud vaid ühe Ain Kaalepi näidendi, aastal 1979. Ja ongi kogu eesti nüüdisaegne dramaturgia!

„Ärdunsoldan 2012” on minu kuues näidend, mis lavale tuleb. Esimese variandi kirjutasin spetsiaalselt Jaan Toomingale 1998. aastal. Paraku see Vanemuises tollal käiku ei läinud, läks nüüd – lühendatud kujul ja Vilde teatris. Parem ongi.

„Ärdunsoldanil” on reaalne stardipakk. Peategelane on postiljon. Töötasin aastatel 1997–2001 Raadil varahommikuse lehekandjana. Sisu on aga kõike muud kui realistlik – pigem luuletus kui näitemäng.

Milline on Jaan Toominga lavastamisviis Vilde teatris ja kuidas end tema käe all näitleva autorina tunned?

Lavastaja Jaan Tooming lendab. Ta on kosmosemees, astro- või suisa ufonaut. Kui ta lendu tõuseb, eks püüa kannul püsida. Ise poleks ma küll lavale trüginud. Ja veel peaossa! See oli lavastaja põhjendatud soov. Mõistagi pole ma mingi näitleja, vaid lihtsalt mängiv autor. Ega eesti kirjanikud just ülemäära sageli oma lavatekstides kaasa löö.

Olen teinud Vilde teatris kolm lavastust: enda paruusia „Valgusetegu” (2008) ja komöödia „Kitarriõpetaja” (2009) ning Isaac Bashevis Singeri „Patukahetseja” (2011). Viimane võitis kolmel harrastusteatrite festivalil kokku seitse auhinda. Üks asi on lavastada, ent teine asi laval mängida. See teine on mulle raskem.