Kuigi Talmari tekstide puhul pole tegemist täiemahuliselt unenäoliste või fantastiliste lugudega, leiduvad nendes siiski tihtipeale mitmesugused kummastavad elemendid, milles paistab kirjutaja huvi maagilise realismi vastu. Üldplaanis on Talmar küllaldaselt pädev novellitreial, ta stiil on ökonoomne ja intensiivistatud, konkreetne ja koherentne; Ojamets on laialivalguvam, kuid sellest hiljem. Tõsi, lühinarratiivid on kaunikesti skemaatilised, kuid tekstis lasuv ootuste ja pingete genereerimine, millele pakutakse lõpuks alternatiivne, eelnevat õõnestav ja ümber tõlgendav puänt, on enamjaolt hästi välja mängitud – vaatamata, või hoopistükkis tänu tõigale, et pöörangud põhinevad enamasti juhuslikkusel või seletamatutel kokkusattumustel (olgu, mõned on veidi etteaimatavad). Sattumuslikkuse üle juurdlemist leidub ka Ojametsa lugudes, mistõttu mõlemad kirjutajad meenutavad J. Krossi või W. G. Sebaldi huvi maailmas esinevate kummaliste kokkulangevuste vastu. Talmari kirjeldatud suhteliselt tavapäraste pärisnimedega vähe arendatud tegelaskujud ei tundu seejuures ühetaolised, põgusate kirjelduste ja kommentaaridega suudab ta luua piisavalt isikupärased kujud; ühtaegu tekitades isemoodi ühtlustunde nende mitmesuguste lühipalade vahel.

Mainitud skemaatilisuse tõttu on esileheküljel ilutsev (ala)pealkiri „Peatükke kirjutamata raamatutest” mõneti eksitav – tekstid võiksid tõesti pärineda „kirjutamata raamatutest”, kuid terve peatüki mahtu ei hõlma neist küll ükski. Pigem võiks neid nimetada sünopsisteks või kokkuvõteteks, mis, nagu öeldud, ei ole Talmari stiili tõttu otseselt halb tulemus, kuid milles potentsiaali leidub veidi enam kui teostust. Paar tükki on omavahel selgemalt seostatud ning mõned neist sobiksid koondamise ja ühtlustamise järel isegi pikema jutustuse või lühiromaani algallikaks/tõukepunktiks. Isiklikult on nõndanimetatud world-building-kirjandus mulle alati meeldinud, ja näiteks Karli tekstid („Viga”, „Juhtum ilma nibudeta naisega”) koostöös Andrese („Pilk”) looga tõid vaimusilma ette põneva maagilis-müstilise alternatiivuniversumi, mis võimaldaks vabalt terve hulga, ütleme, Hargla stiilis põnevusromaane kirjutada. Kuid ka praegusel kujul moodustavad ülalnimetatud Karli-kesksed seiklused köitva lõppsirge. „Veas” otsitakse maailma olemusse peidetud probleemi, salapärast viga, ning mõnes mõttes iseloomustab seda laadi essentsi ning mõistmise järele püüdlemine mõlemat noort kirjutajat ennast (olemise järele küsimine on Ojametsa tekstides loomulikult jõulisemal ja selgemal moel esil, kuid ega Talmargi teema eest peitu). Karl kui üksildane uitaja võiks olla Tõeotsija kehastus igas mõttes, detektiiv-filosoof, keda saab „palgata” leidma mida tahes, kas või ülalmainitud „ontoloogilist vastust”. Puudu ei jää (enese?)iroonilisest lisatoonist, mida eriti rõhutab jutustuse lõpplahendus. Esiletõusev normaalsuse ning sellega kaasneva ühiskondliku tasalülitamise teema jätkub järgmises peatükis „Juhtum ilma nibudeta naisega”; need kaks teksti loovad kooskõlas gootikasse kalduvate alatoonidega postmodernistlikku laadi detektiivisarja, mida võiks tõepoolest pikemalt edasi arendada. Algselt üsna tavapärase põneviku muljega „Juhtum …” kõnetab üht teist laadi normaalsuse ja normatiivsusega seonduvast sotsiaalset painet – photoshop’itud piltide mõju tänapäevase reklaami-/ meediatööstuse raames, mille äärmuslik kehastus ongi too tituleeritud naine, kes näljutamise asemel otsustab loomuomase lihtsalt kirurgiliselt eemaldada. Ja ainult selleks, et paremini konformeeruda võltsimidžitega, mis talle meeldivad; see on tema esteetiline eelistus. Talmari lähenemine „Juhtumi …” ja „Vea” puhul liigub empaatia ja kriitika vahealal, osalt ilmselt seetõttu, et normaalsuse ja erinevuse kategooriaid ümbritsev probleem on piisavalt keeruline ja mitmetahuline ehk selgete vastusteta. Veel kaks huvitavat tõika: Karli juures toonitatakse korduvalt tema mitte-häiritust, olgugi et ta liigub põhimõtteliselt ühiskondlikult harjumuspärasest väljaspool, „kummalistes” piirkodades „veidrate” inimeste seas, kuid need erinevused teda ei ahista. Teiseks on „Juhtum …” ainsaid tekste, mis ei lõpe pöörde või puändiga; vastupidi, tekst jääb isegi kuidagi poolikuks ja lahenduseta.

Niisiis kõnelevad mitmed Talmari (ja Ojametsagi) jutud selgemalt või varjatumalt tänapäeva ühiskonna painetest, sealhulgas ühtelugu kaootilisuse ülemvõimust ehk korra kaotamise hirmust ning noore inimese elukogemustest / kogemuste puudumisest. Vastulöögina muutuvad lugude jutustamine ja eneseväljendus/-kujundamine vajalikeks igapäevaelu struktureerivateks võteteks. Siin võib näha algpõhjust ka kahe tüübi üldistele kirjutamishuvidele: mitte ainult hirmud-pained ning korrastusvajadus ise, vaid ka olukorrale reageeriva maailma tunnetamine. Mõlema tekste vürtsitab kerge huumorivarjund, sealhulgas sõnamängulisus (nt Paavo ja tema alterego Aavo ehk „pessimismita Paavo”, mis on oma helges totruses üks mu lemmikuid). Taasesineva motiivina kõnetatakse inimese siseilma, eriti moraali, empaatia ja südametunnistusega seotud küsimusi ning vihjatakse, et mõnda asja ei tasu kaotada – vahelduseks omajagu sümpaatne lähenemine üsnagi küünilisel maastikul. Jutustusi põhistavad mitmel puhul klišeelikud pildikesed, tänapäeva popkultuurist laenatud/inspireeritud kirjeldused ja sündmuskäigud, näiteks igati tuttav märuliatmosfäär tekstis „Halb unenägu”. Siinpuhul esitan ühe loodetavasti isegi hariva kõrvalmärkuse: ehkki loos on nähtavasti tegemist unenäoga, seega potentsiaalselt fantastilise sündmuste käiguga või lihtsalt ilukirjandusliku vabadusega, mainin, et vaatamata kõigele, mida märulifilmid on viimastele põlvkondadele aastakümneid õpetanud, on inimest tegelikult küllaltki keeruline uimaseks lüüa. Tõeline, eriti pooletunnine teadvusekaotus, tähendab juba tõsisemat laadi peapõrutust, millest ärkamine on iga mööduva minutiga aina ebatõenäolisem.

Talmari-Ojametsa lugudes taasesineb fantastilise/unenäolise konflikt või vahekord igapäevasega ning illusioonide-kujutelmade mõju igapäevaelule, mille üheks kujutuseks võib mainitud halba unenägu pidada. Seega ilmselt tuleb arvestada teada-tuntud tõika, et väljamõeldises võivadki sellised võimatused (oo vigastamatu märulikangelane!) juhtuda, fiktsioon on võimalikkuse pärusmaa. Ja võimalikkus sobib veel üheks autoreid ühendavaks mõisteks. Fiktsiooni- ja kirjutamiskeskne ehk kõige metafiktsionaalsem pala on ilmselt „Biograafia”, kus väljamõeldise ja reaalse vahekord kõige intensiivsemalt ja mõjusamalt esile tõstub. Peategelase – kirjanik Tomi – läbi viidav „enese” (või alternatiivse-fiktsionaalse minakujundi) kirjutamine keerulisest olukorrast välja tekitas toreda unamunoliku tunnetuse. Tomi ettevõtmine ei piirdu lihtsakoelise enesekujundamisega, vaid on äärmusesse viidud metafoor ilukirjanduse mõjust reaalsuse sfäärile.

Filosoofiaharidusega Ojametsa tekstid on tõepoolest nii-öelda diibima allhoovusega, hõlmates mitmeid seniste õpingutega seostuvad mõttekäike, teadmisi ja kahtlusi. Väljaspool ilukirjandust põhiliselt keelefilosoofiaga maadleva kirjutaja põhiküsimused keerlevad essentsiaalse-olemusliku, nimetamise ja tähenduse või selle tühistamise, enese- ning maailmaloome või kõigi nende eelmainitud kategooriate üldise võimalikkuse ja näilisuse ümber. Wittgensteinist ajendatud küsimuste ringi ja taustsüsteemi võib läbivalt tunnetada, ent, olles lugupeetud keelefilosoofi tekstidega suhteliselt vähe tutvunud, ei suuda ma kõiki võimalikke viiteid ja vihjeid märgata. Lühiromaanilaadse tekstikogumi jutustused on Talmariga võrreldes igatahes esseistlikumat laadi, enamasti minapositsioonilt lähtuvad mõtisklused, ent reaalsuse-kummastus pole seetõttu edutum. Leidub mõnevõrra suuremat eksperimentaalsust, sõna- ja vormimängulist. Ehkki mõlema noorautori teemavalik lange
b laias laastus kokku, rõhutab Ojamets mõningaid lähenemisnurki tugevamalt: näiteks üpriski klassikalist (filosoofilise) mõtlemise ja tegutsemise vahekorra probleemi, kaootilisuse tunnetamise kartust ning üldse kõikvõimalike hirmude võimu indiviidi üle meie kaasaegses maailmas. Nendele vastukaaluks paigutatakse rääkimisvajadus kui abivahend, lugude kaudu ümbritseva kujundamine ja mõtestamine, võimalus luua ümbritsevas lineaarsust ja koherentsi, taandada kaos võimalikult selgeks ja lihtsaks. Pole seega ootamatu, et jutustamine kui teguviis seostub raamatus enamasti vabaduse mõistega. Enamasti piirduvad tekstid küll ainult seda laadi küsimuste esitamise või lihtsamate olukorrakirjeldustega, ilma et oleks mõnda vastust või lahendust pakkuda, kuid rohkemat ongi keeruline leida. Eelöeldu võib tunduda väga ülepingutatult grandioosne, eriti kuna tihtipeale kerkib kirjutamise probleem nimelt sellest, et tegelik sisutihe, tähenduslik, sügavamõtteline kirjandus vajab nii eruditsiooni kui ka mitmekülgsemaid elukogemusi, mida noortel kirjutajatel paratamatult kohemaid varnast pole võtta. Selliseid praegu levinud enamasti suhteliselt piinlikke, pealispinnalisi, pseudo-sügavamõttelisi üllitisi võibki minu poolest „diibiks” nimetada. Eesmärk pole siin küll selgepiirilisi lahtreid paika panna, vaid mainin taustinformatsioonina seetõttu, et Ojamets luurab ülalkirjeldatud „jaotuse” piirimail, suutes siiski lõksulangemist vältida omailma piiride tunnetamise ning mõnede tegelike sisuliste ideede tõttu. Tekste korrigeerib rõõmustav huumorija irooniavarjund, vahel päris ekstsessideni langev tähenduste tühistamine.

Küll on osa tekste kuidagi laialivalguvad või ebamäärased: vahetevahel tekib raskusi noorkirjaniku mõttekäikude jälgimisega, hüpped ja lüngad kipuvad jääma seosetuks, puudub tabatav orgaaniline põimitus ja teksti elementide ühisus. Osa tekste paistis mulle tähenduslike uitmõtete reana, mis otseselt pole „halb”; lihtsalt kahtlustan, et paratamatult on autoril endal peas palju selgem ühendstruktuur, mille avamine ja edastamine vastuvõtjale pole alati õnnestunud. Aga nimelt seetõttu, et raamatus leidub palju seniste õpingute, mõtete ja kogemuste läbikirjutust, vajavad sama taustsüsteemita lugejad aeg-ajalt rohkem suunavaid või ühendavaid markereid. Tõsi, mõnel pool võib see seosetus olla teadlik võte, teisal aga kumab läbi puudujäägi aimu. Tuleb tunnistada, et isegi eklektilistel-fragmentaarsetel tekstidel on kusagil peidus nõndanimetatud selgus sõgeduses, vundament vaimuhaiguses, meetod meeletuses, see method in the madness. Märgin seega, et tasakaal potentsiaali ja teostuse vahel on olemas ja suhteliselt õnnestunud, kuigi ajuti kõigub. Üldiselt on nende „urbanistlike tänapäeva-ilma lühilugude” esitus siiski võrdlemisi õnnestunud, kusjuures sümpaatne ja tänuväärne on tõik, et tegemist pole lihtsalt otseste „aistingult paberile” ümbertrükkimisettevõtmistega, vaid vahepeale paigutub tõlgendavreflekteeriv-arutlev vahelüli.

Ojamets on kriitikule mõnes mõttes suurem väljakutse, mitte ainult vormilise külje ega mitmete teemavalikute tõttu, vaid ka täiesti otseselt. Leheküljel 85 mõtiskleb ta kirjutaja-lugeja ning üldisemal tasandil Mina-Teine küsimuse üle. Sellele dihhotoomiale lisandub nimetamise ja väljamõeldise vahekord „tegelikkusega”, aususe-siiruse ja fiktsionaliseerimise ning sellega kaasneva valetamisvõimaluse/-vabaduse kokkupõrge. Seejuures pole Ojamets sildistamisvajaduses vaevlemise suhtes üldsegi niivõrd vähekriitiline, levinud „enesepaljastus”loomingute näilisusele või tinglikkusele heidetakse peale paras irooniahelk. Konkreetne küsimus kirjutaja-lugeja suhestumise kohta nõuab arvustuses märkimist, kuna liitub lisatasand: tavalugemisest teist laadi eesmärgile suunatud kriitik-mina mõtestamisüritus puhtalt tekstil põhineva autori-kujutluspildist lähtuvalt (nii Ojametsast kui Talmarist), mille tulemuseks on (peaks olema) käesolev arvustus. Erinevalt pretensioonitust „öökapi-lugemisest” ollakse sundolukorras: välja mõelda ja sõnastada vastused välja pakutud küsimustele. Ojamets on ka ise pidevalt metatekstiline, vaatleb, analüüsib ning kommenteerib omaenda tekste, mõttekäike ning kirjutamisprotsessi kui sellist, tehes justkui hulga kriitiku tööd ette ära, mis aga paradoksaalsel moel ei tee arvustuse kirjutamist kuidagi hõlpsamaks, vaid, nagu öeldud, sellest saab suurem väljakutse.

Mina-Teise suhte ilmselgeim, mõnes mõttes ka naiivseim avaldumisvorm on „armastus”, too alaliselt populaarne teema paljude kirjanike seas. Siinpuhul võib, ehk ekslikult, näha üht Ojametsa teksti osalist kitsaskohta: armumõtisklustel lasub suhteline lihtsakoelisus ja triviaalsus, need ilmnevad nagu tühjakspigistatud sõnadega klišeepaines olukorrakirjeldused. Kommunikatsiooniprobleemidest painatud eksistentsiga noore mehe ja naise tihtipeale pealiskaudses – küündimatuna tungima teise olemuseni, tähenduseni, mõistmiseni – vahekorras tunnetatakse üht olulisemat eluaspekti: empaatiat ja selle arendamist. Teiselt poolt jäävad need mõtted aeg ajalt liigse stereotüüpsuse ja „sõnavahu” tõttu varjatuks, muutes narratiivid veidi ebakindlaks.

Siiski on näiteks Eframi ja Jilli peatükk soliidselt lahendatud ja metafiktsionaalselt huvitekitav pala Võõrusest, mis tungib esile fiktsiooni moondumisel reaals(us)eks. Graduaalse tegelikustumise kaudu muutuvad mõlema nimitegelase enesele loodud kujutelmad tunnetamatuks Teisesuseks; kooskõlas alustanud fiktsioonid saavad teineteisele tabamatuks ja mõistetamatuks, omaenda subjektsusega „tegelikkuseks” (niivõrd kui fiktsioonisiseselt võimalik). Kui karakterite vastastikulisele loometööle lisada veel kirjaniku-looja tasand, tekib veider, Unamuno loomingut meenutav „armukolmnurk” ning piirala autori-karakteri vahel aina hägustub. Samaväärselt töötavat teemaarendust ei leia aga alati teiste armastusteemaliste tekstide puhul. Minu lugejatunnetus hakkab tõrkuma, kui käiku lähevad nooruslikud kommentaarid „armastusele” selle kõige lihtlabasemas esinemisvormis ehk ühe isendi privaatmaailma afektiivsed uitamised ilma mõne kas või kirjanduslikult köitva lisavindita. Ja nimelt seetõttu, et selletaolise konventsionaalse tunnete ampluaa on kõik inimesed vähemalt korra läbi elanud. Kas teema on niisuguse üldistustasandi tõttu rohkem või vähem kõnekas? Küllap oleneb vastuvõtjast, käesoleval juhul igatahes vähem. Rõhutan seda tõika, kuna ilukirjanduse vastuvõttu ei peaks määrama mingi kogemusliku ühisosa tunnetus. Raamatu väärtus ei sõltu sellest, kuipalju lugeja maailmavaade või kogemuslik alus ühtib kirjaniku omaga! Potentsiaalsele romaanikirjanikule järeldaksin siit ka ühe väljakutse: ärge suruge tervet maailma üksikisikusse (oo, mu Teine, hüüan afektiivselt), vaid proovige vastupidi – üritage hoopis mõista (ja armastada, tunda, tajuda, tabada) tervet inimkonda. Arvamuste, mõtiskluste, hirmude, rõõmude ehk kogu mitmekesisuse tallermaad.

Kuid nüüd eelnevale alternatiiv: raamatus on palju kordusi, samatüübilisi mõtteid, kirjeldusi, motiive jne, seda nii võrdluses Talmari jutustustega kui ka Ojametsa enda peatükkide sisutasandite vahel. Võttes kõrvale eelneva lõigu arutluse triviaalse-tavapärase-konventsionaalse ning raamatut läbiva “nimetamis-tegevuse” küsimuse üle, hakkab paistma üks võimalik ühendav sisuline alusprintsiip. Wittgenstein on öelnud: „Nimetamine käib kummalise seosena sõna ja eseme vahel. – Ja säärane kummaline seostamine leiab tõesti aset, kui nimelt filosoof, et teada saada, milles seisneb nime ja nimetatava vaheline seos, vaatab pärani silmi mõnda eset enda ees, korrates sealjuures lugematuid kordi mingit nime või ka sõna „see”. Sest filosoofilised probleemid tekivad siis, kui keel peab pühi”. („Filosoofilised uurimused”, 38. märkus), millele viidatakse otsesõnu peatükis „Lumel on sinine veri. Jäljed”. Antud jutustus on, kõrvalmärkusena, üks mu lemmikuid.

Cort
azarist inspireeritud vaimukas ja stiilne intertekstuaalne labürint oma läbisegi põimuvate viidete, segipaisatud jutustusviisi ja ringikujulise skeemiga sunnivad lugejat pingsalt järge ajama. Ühtaegu tungib esile raamatu materiaalne olemus, kui artefakt, kui ese – jõuline võõritusefekt fiktsiooni sumbumise vastu. Kuna olen Cortazariga vähem tuttav, meenutas peatükk mulle algselt hoopis borgeslikke novelle, nagu ka Ojametsa pidevalt taasesinev peeglite ja peegeldamise motiiv. Igatahes on peatüki tähendusliku ja tähendusetu piirimail kõikuv risoomistik hästi komponeeritud – tähendusetu seetõttu, et kvaasiteadusliku muljega tekstis ei tundu suur osa lauseid tegelikult midagi järjekindlalt selget tähendavat (välja arvatud too viide Wittgensteinile). Seega, tegemist on veidi justkui nõndanimetatud non sequitur’ide järjepideva kuhjamisega, tekitades lugemisel tunde, et midagi on pidevalt valesti. Kuhjamine ja kordamine – mõttes, sõnas, fraasis, lauses, motiivis, kirjelduses, tekstis, raamatu tervikus.

Ootamatult sobitub ülalmainitud Wittgensteini tsitaat ning tekib kahtlus, kas vahest Ojamets üritab ka lugejas „filosoofilist probleemi” esile kutsuda, sundides tähendus(t)e häirimise või taandamise kaudu jälgima, mõtlema, tunnetama keele ja olemise kummalisust, mitmetähenduslikkust; või Vene vormikoolkonna stiilijäljes – äratada võõristustajuga igapäevaelu rutiinist/automatismist. Luban endale vastava tõlgenduse, isegi kui säärane üritus raamatus läbivalt tööle ei hakka. Pretensioonikas vahest küll, kuid nagu varem öeldud: mitte liigselt forsseeritud, vaid sobiva huumori ja (enese)irooniaga. Olgu kuidas on. Kokkuvõtvaks fraasiks pakun välja alljärgneva, mis sobib tegelikult nii algusesse kui lõppu (vabal valikul, tunde järgi!): „Mulle raamat meeldis, aga …”.