Muidugi on selge ka see, et rahvusringhäälingu eelistused on mujal: ETV elusaadete toimetuses on palgal 20, meelelahutussaadete toimetuses 17 ja kultuuri- ja muusikasaadete toimetuses kaheksa inimest. Selge see, et lihtsam ja vaimselt vähem kulutav on kaubanduskeskusse rajatud telestuudios argipäeviti räimi puhastada ja täis suuga rääkida kui teha üks lugemust eeldav ja aega nõudev kirjandussaade.

Sarja esimeses saates meenutas Teet Kallas 1960. aastate alguse Tallinna kohvikuelu ja noortekultuuri, lõnguseid ja hipisid (viimaste juurde ta esimese 23 minutiga küll ei jõudnud, edasi polnud saade selle nädala alguses järelvaadatav). Arvestades sellega, et Kallas viibis aastatel 1962–1965 vene sõjaväes, pole ta võib-olla kõige kompetentsem inimene nendel teemadel rääkima. Vaieldamatult on aga tegemist hea jutuvestjaga, kes suudab eelteadmisteta televaatajale arusaadavalt tollaseid olusid ja nähtusi kirjeldada. Urmet ise tunneb ennast selles saates kõige ebakindlamalt, ta on kobav ega oska (taha?) Kallase laialivalguvat juttu küsimustega täpsustada. Vabadussõja ausamba juures tehtud staatilise intervjuu asemel võinuks vanalinnas ringi kooserdada ja näidata kas või seda Rataskaevu tänaval asunud kunagist õllekat, baari nr 10, kus Juhan Smuul viina mineraalpudelisse valas ja ära jõi. „Aga siis nägi ta mind ja rohkem Smuul sinna ei tulnud,” meenutas romaani „Janu” autor. Ma millegipärast ei usu, et selleks ajaks pool maailma läbi seilanud Smuul 1960. aastate alguses oma joomisharjumusi ühe Noorte Autorite Koondise nagamanni pärast muutis. Kas ta üldse teadis seda poissi, kes enda sõnutsi Toompeal Kohtu tänaval Tuglast nähes küsis: „Kes see taat on?”.

Ka Urmeti eksalteeritult esitatud Arvi Siia ja Aleksander Suumani luuletused olid tavakõrvale natukene harjumatud.

Sarja teine saade, kus Joel Sang ja Johnny B Isotamm rääkisid luulekogumiku „Närvitrükk” loomisest, närvitrüklastest ja nende ajast, on aga tõeline maiuspala. Saada need kaks meest telekaamerate ette – ja veel rääkima! – on juba ise paras kunsttükk. Tänu Jaan Klõšeikole on meil olemas haruldane fotokroonika, mida Jaak Urmet selles saates ka hoogsalt kasutas. Meeldetuletuseks: aastatel 1962–1968 ilmus „Noorte autorite” sarjas viis kassetti, kuues jäi väidetavalt kümnendivahetusel ümbrispapi puudumise tõttu takerduma. „Visake Isotamm välja, siis leiame papi,” olla kirjastus teatanud. Arvata võib, et Jaan Isotammel polnud võimulolijate silmis just kõige puhtam renomee. Juba koolipoisina, 1956. aastal, oli ta üritanud nõukogude võimu kukutada ning istus selle eest seitse aastat Mordva vangilaagris. 1970. aastal Johnnyst päris mööda vaadata siiski ei saanud, ta oli mässumeelse põlvkonna ühendaja, tema luuletused olid ilmunud käsikirjalistes kirjanduslikes almanahhides Hees ja Marm (seda „inimlikku mõõdet” võinuks Urmet saates rohkem käsitleda). Mine tea, kaua oleks „Närvitrükk” oma ilmumist veel oodanud, kui 1971. aastal üks Loomingu Raamatukogu number poleks Glavlitis toppama jäänud. Joel Sang, kes polnud debüüdiks üldse valmis, pidi Jüri Üdi, Toomas Liivi, Johnny B Isotamme ja enda luuletustest valiku tegema.

„Enne ega pärast luulekogumikku me ühist seltskonda ei moodustanud,” tõdes saates Joel Sang ja nõustus saatejuhi arvamusega, et küllap oli see üheks korraks kokku kutsutud bänd.

„Närvitrüki” saade oli tempokas ja põnev, Jaak Urmet võinuks rohkemgi pinget üles kruvida. Näiteks küsida Isotamme käest, mida arvab ta Toomas Liivi kunagisest tõdemusest, et väikekodanliku kultuse kukutaja Johnny B „oleks 1930. aastatel, nn kodanlikus Eestis võinud väga hästi olla ka kommunist” (Postimees 16. XI 1999).

Viimases saates arutlesid Ülo Tuulik ja kirjandusteadlane Kadri Tüür Juhan Smuuli 1940. ja 1950. aastate loomingu üle. Nendel aegadel kirjutas Smuul „Järvesuu poiste brigaadi”, „Poeemi Stalinile” ja poeemi „Mina – kommunistlik noor”. Ta oli NLKP liige 1951. aastast ja EKP Keskkomitee liige – piisav põhjus selleks, et visata „Polkovniku lese” ja „Muhu monoloogide” autor oma punase mineviku pärast 1990. aastate alguses meie kirjanduselust välja. Ka arukad inimesed käitusid pärast iseseisvuse taastamist pahatihti bolševike kombel. Vahest kõige reljeefsemalt on neid meeleolusid kirjeldanud Ülo Tuulik oma artiklis „Valus valgus. Juhan Smuul 75”. Kirjanike liidu tollane välissekretär sulges pärast tööpäeva lõppu ametiruumide uksi, kui fuajeesse sisenes „tuntud luuletaja, ei kunagi ägemeelne ega agressiivne, ütles pehmet elegantset sonimütsi mudides: „Tead sa, me peaksime siit maja välisseinalt maha võtma Smuuli bareljeefi. Ta oli ikka nii kuradi punane”” (Postimees 19. II 1997). Saates lükkab Ülo Tuulik delikaatsel moel selle lihtsustatud müüdi ümber. Isegi „Poeemis Stalinile” tasuks näha mastaapsust, samuti alkoholismis, mis vabastab inimese köidikutest. Rääkimata Smuuli kisendavast tarvidusest pääseda merele, saada välja ja kaugele.

Smuuli saate stsenaarium oli kenasti paigas. Jaak Urmet teadis täpselt, kuhu ta välja jõuda tahab. Millegipärast meenus mul viimast saadet vaadates mõne aasta tagune Mart Ummelase ja Peeter Oleski igapühapäevane raadiosaade „Kirjanduse tähestik”, kus hõljuti tavakuulajale arusaamatutes sfäärides ja pööreldi ümber raskesti defineeritava telje (Peeter Helme „Eetris on puder ja kapsad”, Sirp 13. XI 2009). „Inimese mõõde” sellistesse kõrgustesse muidugi ei pürgi. Sellegipoolest soovitan seda vaadata. Kaaned võivad teinekord petlikud olla.