Paabelile on stilistiline eklektika pigem klassikaline lähenemisviis, traditsiooniline vorm, mida edasi arendatakse, mitte innovatsioon. Viljandi kultuuriakadeemias on pärimus- ja jazz- ning vähemal määral popmuusikat ja lisaks kirikumuusikat aastaid kõrvuti ja sünteesile avatult viljeldud ning seda on toetanud suurepärased pärimus- ja vanamuusikaning kitarrifestivalid. Sama tulukoosluse pitserit kannavad mitmed Viljandist võrsunud bändid Vägilastest Gjangstani. Loomulikult kõigub Paabeli kohal massiivselt ka omaaegse Collage’i vari ja eeskuju, eelkäijatele viidatakse poolkaude uue plaadi saatesõnaski. Ei olegi nii lihtne leida Paabeli varamust elemente, mida Collage ei oleks juba võimsalt läbi mänginud, olgu tegu jazzilike seadete või ulatuslike progesoolodega. Õnneks on Paabeli ja Collage’i vahel ka piisavalt erinevusi. Paabel on lõbusam, meeleolukam, ekspressiivsem, popilikum, tantsulisem, esimestel plaatidel on kasutatud ka zeppelinlikke hard rock’i elemente, mis Collage’i puhul ei meenu. Ka pop tähendab Collage’i aegadega võrreldes nüüd midagi muud. Paabel pühendub vokaali kõrval ehk isikupärasema jõuga instrumentaalile. Bändis on huvitav ja suure loomejõuga kitarrist Erko Niit ja Sandra Sillamaa soleerib laulmise kõrval muljetavaldavalt rahvapärastel torudel ning sopransaksofonil. Collage’i ülimalt professionaalsed instrumentalistid vaheldusid ja allusid enam saatenõudele.

Paabeli esimese plaadi, kontsertülesvõtetest koosneva „Epöpoa” puhul arvas Joosep Sang, et siledamal stuudiolindistusel oleksid sellise muusika puhul omad voorused. Nüüd ongi jõutud kompaktsema üllitiseni. Värske plaat „Üle järve” on varasemast loomingust näiliselt lihtsam, lõbusam, popilikum, regilaulukesksem, kuulajasõbralikum, ilma raskepärase saate ja rokiriffide ning Arno Tamme häälutusteta (viimase kahe elemendi puudumisest on küll kahju). See mulje on näiline. Regilaulu või rutiinse meloodia kuulaja avastab end peagi päris huvitavate komponeeringute ja interpreteeringute laines. Tundub, et tegu on kuulajasõbraliku, kuid emantsipatoorse plaadiga, mis märkamatult ja tõrget tekitamata aitab lihtsate lahendustega piirduda lootva kuulaja tasandile, mida ta a priori ehk pelgakski. Laias laastus on Paabeli muster siiski jäänud samaks mis alustades, kui võeti mingi lihtne viisijupp (kaerajaan) ja hakati seda siis bändiliikmete õpingu- ja kogemusepagasi toel huvitavamaks, sisukamaks ja toekamaks muutma.

Paabeli puhul on arvustustes kõlanud mahasalgamatud superlatiivid. Oma tunnustuse ja õnnistuse on andnud Veljo Tormis, kes on ju muuhulgas ka Collage’i üks peamisi mõjutajaid. Kõlanud on võrdlused King Crimsoni ja progega. Nagu selliste võrdluste puhul ikka, jääb mõneti segaseks, mida täpselt just öelda tahetakse, kas tuuakse esile mõnd kitarriseadistust või laulu „Nikopensiuse Iivan” tüüpi plärtsumist? Mart Kivastik kirjutab Vikerkaares 2012, nr 3: „Kui juhtusid ühmama King Crimson, olid tehtud mees. Gunn pani kunagi üksi King Crimsonit ja pidi selle kräunumise peale otsad andma. Mõni lugu kõlbas kuulata, aga üldiselt ta pikalt ei suutnud”. Selliselt mõistetud Crimsonist on Paabel viimase plaadiga eemale liikunud, rahva- ja popmuusika dominandi suunas. Ent kitarrist Erko Niit maadleb Laura Junsoni plaadil samas jazzi toel Alliksaare ja Üdiga ning on kirjutanud „Üle järve” ühed huvitavamad lood ja mänginud paljud põnevamad ja ilusamad kohad. Bändi tulevikku ei julge küll ennustada.