Millised on olnud suurimad takistused? Kelle toetusest on enim abi olnud?

Suurim takistus on olnud aeg. Oleksime tahtnud kokku panna põhjalikuma ja keelte valiku mõttes laiema kogumiku, mida tulevikus tahaksime ka teha. Seekord pidime piirduma luuletustega, mis on kirjutatud soome-ugri keeltes, aga emakeelepäevaga sobib see hästi kokku. Kõige enam tahan tänada Arvo Valtonit, kes aitas teha esmase valiku eesti keeles juba ilmunud idapoolsetest soome-ugri luuletustest, ning muidugi kogumiku keeletoimetajat Reet Klettenbergi ja raamatu kujundajat Inga Heamäge. Oleme tänulikud ka eraisikutele ja Eestimaa Ungarlaste Ühingule, kes aitavad rahaliselt kaasa kogumiku ilmumisele.

Mainitud konverentsiga seoses toimub veel üks kultuuriüritus. Draamateater lülitab sel puhul oma sarja „Esimene lugemine” katkendid ungari näitekirjaniku Miklós Hubay draamast „Tummus”. Etendus toimub 17. märtsi õhtul kell 19.30. Lühidalt kokku võttes on see tõesti dramaatiline üldistus paljude väikerahvaste saatusest – nad on jäänud tugevamatele jalgu. Näidendil on kolm tegelast. Üks on noor lapseootel naine, oma emakeele viimane kõneleja, kes ootab ajutises türmis oma hukkamist. Teine on ülekuulaja, kelle kohta selgub, et ta on tegelikult pärit sama rahva hulgast kui naine, aga on seda alati varjanud. Näidendi käigus tekivad tal õrnemad tunded hukkamõistetud naise vastu, kelle on varem ise vägistanud. Kolmas on noor jesuiidist munk, kes tuleb vanglas naise juurde vestlema, et kasutada viimast võimalust kuulmaks tema keelt, mida munk vanade käsikirjade põhjal on püüdnud iseseisvalt selgeks õppida. Näidendis on palju vihjeid maailma praegusele olukorrale ja valitsevale silmakirjalikkusele, kuid seda võib mingis mõttes käsitleda ka sügavama, kogu inimkonna allegooriana.

Tänan suurepärase algatuse eest, mis loodetavasti leiab sisukat jätku juba UNESCO programmide raames!