Lõppkontserdile Eesti TA saalis pääses muusikakeskkoolist lausa neli koosseisu, tõsi, neist kaks küll ühisprojektid EMTAga. Just sel kontserdil võiski enim kogeda TMKK ja EMTA interpreetide rõõmu kammermuusikast. Seda oli eriti hoomata Martinů sekstetis „La revue de Cuisine” (M. Avango, K. A. Suss, N. Verte, J. Välja, J. Põlda, G. M. King) ning Tšaikovski kvartetis nr 1 D-duur (R. Traksmann, K. M. Kits M. Kuusma, M. J. Kits). See oli ilmselt ka üks põhjusi, miks mõlemad osutusid publiku lemmikuks.

Kui üks žürii peapreemia pälvinud koosseisudest – K. Voitka, J. Välja, K. Peterson – jääb meelde Brahmsi Klaveritrio c-moll oma vanuse kohta väga küpse ja orgaanilise esituse poolest, siis Läti märksa akadeemilisem koolkond paelus kuulamisoskusega. Seda nii Mozarti Klaveritrio B-duur K502 (U. Gaile, D. Drobko, J. Vassiljeva) õhkkerges, väga elegantselt fraseeritud ja artikuleeritud esituses kui ka Mahleri klaverikvarteti väga musikaalses esituses (L. Kostanda, N. Niklāvičs, Z. Gintere, M. Leikarte), kus iga instrumentalist tundus olevat väga teadlik oma hetkerollist, mis tagaski väga orgaaniliselt kulgeva, tasakaalustatud ja läbipaistva struktuuriga terviku. Ilmselt on festivalipublikule juba viie aastaga tuttavaks saanud Vilniuse fantastiline keelpillikool, mida oli võimalik seekord nautida Dvořáki F-duur kvarteti virtuoosses, nii dünaamika kui karakterite poolest hästi diferentseeritud esituses, ning Helsingi kammerlaulu koolkond, mille esindajaks oli seekord Niina Laitinen (sopran) ja Tatu Vassiljev (klaver). Soovin siinkohal just esile tuua Laitineni ilusa sopranitämbri kõrval tema väga head diktsiooni ja väljendusrikast tekstitunnetust Schumanni tsükli „Naise elu ja armastus” interpretatsioonis.

Festival andis ülevaate ka naaberriikide kammermuusikast, sest propageeritakse just oma maa heliloojate teoste esitamist. Siin tahan eriti esile tuua Elleri ja Otsa kooli väga põnevat, valdavalt uuemast eesti kammermuusikast koosnevat kava. Kuna samal kontserdil oli kavas ka näiteks Reinecke, Haydni ja Cage’i helitöid, siis võib muidugi tekkida küsimus, kuidas üldse saab konkursil nii erinevaid asju võrrelda. Edasi kerkib küsimus, mida üldse silmas pidada kammermuusika ereda esituse hindamisel? Millised oskused, omadused, võimed osutuvad siis määravaks? Küsimuste jada võiks lõpmatuseni jätkata ja leian, et just see ongi hea näitaja, kui üks festival niisuguseid küsimusi esitama ärgitab.