Taavi Tõnissoni mängitud kannatajal on üks tüüpilisemaid sõltuvusi, millega keeruline piiri pidada: alkohol ja narkootikumid. Andrew vabanemise lugu on ühtlasi ka näitleja enesest loobumise lugu. Lavastuses leiab aset topelt iseendast lahtiütlemine: Andrew peab sinnapaika jätma sõltuvuse ja näitleja Taavi Tõnisson peab ära andma tükikese harjunud siseruumi. Ta peab tõmbama koomale oma isiku, nii et tühjaks jäänud koha täidab nukk, millest saab näitleja orgaaniline osa, ihuliige, mis saab elushoidva vereringe inimeselt, aga mõistuse ja hinge … Need on nukuga kahasse ja loksuvad energia jäävuse seaduse kohaselt vaheldumisi ühest teise. Meisterlikkust näitab kiirus ja sujuvus, millega jõud ühest kehast teise kandub. Vaataja on võlutud ja unustab end uskuma, et laval on kaks elusolendit. Ja kui ta kord lummusest ärkab, siis küllap ehmub hetkeks ning tal kulub pisut aega taipamaks: laval on siiski inimene nukuga. Tõesti! Ehk on meie ees hoopis kaks nukku? Laval olles kuulub näitleja keha rollile ja lavastusele, ta muutub nii ka ise nukuks. Tantsu dekoratiivne plastilisus vähendab veelgi inimlikkust ning tema keha on oma ehituselt ja materjalilt võrdväärne partner tantsisklevale vahtkummist ahvile.

Taavi Tõnissoni soolot ja Andrew’ edulugu toetab saateorkestrina neli samasuguste nukkude ja ülesandega vaevatud hinge. Nende häda pole nii tähtis ning loo edasiandmise mõttes oleks võinud olla nende etteasted veelgi põgusamad ja abstraktsemad. Kuigi, ka nemad kannavad süles tihkelt enda vastu surutud pärdikut ja peavad talle igal juhul otse silma vaatama. Ka nemad tantsivad, ka nemad on lummatud sametiste silmade kutsest, millele ei saa „ei” öelda, ka nende pärdiku tõukab elav loomus, katsetamishimu ja arutu ahvimine ohtlikesse ning kahetsusväärsetesse oludesse, kuhu inimene talle järgneb. Lõpuks ei saa ka nemad enam vanaviisi ning ainus võimalus edasi elada on hoida pärdik puuris ja kontrolli all. Needki näitlejad (Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange, Jevgeni Moissejenko) vääriksid rohkem näitamist, video ja võõrkeelsete monoloogide asemel.

Väike pärdikualge, mis on igaühes neist, ei sega olemast loperdavate kõrvade ja vänderdava sabaga meditsiinitöötaja. Või hiiglasliku ahvipeaga sadistlik tohter, kelle koomilisus loob optimistlikumaid toone, aga ka teadmist, et inimene on inimene ja nukk on nukk. Tegelikult on sõltuvus ja inimese isiksus siiski kaks lahutatavat asja. Küsimus on piirides.

„Ajuloputus” on astunud paar sammu sõltuvusravi keerulisel rajal ja võõrutanud kultuuritarbija juurdunud arusaamast, nagu kõlbaks nukuteater vaid lastele, nagu mingist east alates seda sorti teatrivorm enam ei sobiks. See lavastus pani teatri proovile. Nüüd on see meil nähtud, suudetaks vaid piire kaitsta ja hoida.