Loendus on üldiselt kulgenud võrdlemisi ühtlase tempoga, nagu näitab lisatud graafik
E-loendusel oli keskmine loendatute arv ümmarguselt 26 000 inimest päevas, pärast vahepeatust 20. veebruaril startinud küsitlusel on seni päevas loendatud üle 16 000 inimese. Nüüdseks on loendatavate arv ületanud 90% arvestuslikust rahvaarvust. Praegu veel tempo langust näha ei ole, kuid ilmselt hakkab loendatute arv lähiajal vähenema, kui veel loendamisele kuuluvate inimeste leidmine muutub aina raskemaks.
Jälgides Statistikaameti veebilehel loendustempot maakonniti, on näha, et Tartumaal jõuab loendatute arv varsti üle 100% selle maakonna arvestuslikust rahvaarvust. Tekib loomulik küsimus – keda siin on lisaks tegelikele tartlastele loendatud? Selles näilises ebakõlas on „süüdi” rahvusvahelised rahvaloenduse reeglid. Rahvusvaheliste tõekspidamiste järgi elab tudeng seal, kus õpib. See, et meie tudeng nädalavahetustel vanematekoju sõidab ja ennast vastavalt vanematekodule Jõgeva-, Põlva- või Valgamaa elanikuks peab, kajastubki selles, et Tartu arvestuslik rahvaarv (kus võetakse arvesse üksnes Tartusse registreeritud inimesi) tudengeid tartlaste hulka ei loe. Rahvaloendusel loetakse aga kõik Tartu kõrgkoolides õppivad tudengid tartlasteks. Sellepärast ongi loendusel Tartumaa elanikke arvestuslikust rahvaarvust rohkem, seevastu Valga, Jõgeva ja Põlva maakonnas jääb elanike arv arvestuslikust rahvaarvust vähemaks.
Üsna palju arusaamatusi on tekitanud välismaal asuvate isikute loendamine. E-loenduse ajal oli võimalik Eesti isikutunnistusega loenduskeskkonda siseneda ka välismaalt. Esimene küsimus, mis loenduskeskkonda sisenejale esitatakse, on tema püsielukoha riik. Kui isik vastab, et tema püsielukoht asub välismaal, siis loendus lõpeb tema jaoks ning teda Eesti elanikuks ei loeta. Seega oletus, et me loendame eestlasi (Eesti isikutunnistuse omanikke) kogu maailmas, ei pea paika. Sel teemal oleme saanud ka proteste – mõnigi välismaal elav inimene oleks tahtnud end Eesti elanikuna loendada, kuid seda võimalust tal rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt ei ole. Iga riik loendab ikka vaid oma elanikke.
Ka välismaale lahkunud lähisugulaste kohta ei esitata küsimusi selleks, et neid Eesti rahvastiku hulka lugeda, vaid vastupidi – selleks, et teada saada, et neid ei ole tarvis Eestist otsida. See on eriti oluline siis, kui nad on Eestist lahkudes jätnud end Eesti elanikuna rahvastikuregistrisse kirja.
Mis saab edasi? Kindlasti huvitab paljusid lugejaid prognoos – kui palju meid on? Niisugust prognoosi me siiski ei tee, vaid loodame õige arvu öelda kevadel, kui loendus on läbi ja andmed vähemalt esmaselt töödeldud. Selles osas ei tule rahvaloenduse meeskond vastu ajakirjanduse soovidele. Küll saame rääkida sellest, mis on juba teada. Möödunud nädalavahetuseks oli loendatud üle 1,2 miljoni Eesti püsielaniku – see on kõige pessimistlikumatest ennustustest juba rohkem. Kui oletada, et 3% täidetud ankeetidest on korduvad (ligikaudu selline oli olukord e-loenduse korral, mille tulemused on praeguseks esmaselt analüüsitud), on Eesti püsielanikena loendatud 1,17 miljonit inimest. Sellest arvust väiksem ei ole Eesti elanike arv kindlasti, kuid loendus jätkub veel kuu lõpuni.
Seda, et ennustamine on rahvaloenduse ajal tänamatu töö, tajusin kahe aasta eest omal nahal. Prooviloendusel oli internetis vastanute osakaal 21%. Neid andmeid, elanikkonna arvutiseeritust, internetiseeritust ja muid tegureid arvestades püüdsin prognoosida internetis loendatavate osakaalu loendusel. Sain ennustatavaks arvuks 27%, sellele arvule (arvestades teatavat reservi) rajati ka rahvaloenduse ettevalmistustöö. Pean tunnistama, et nii halba prognoositäpsust pole ma varem kogenud. Vähe sellest, et ma ei osanud arvesse võtta e-teenuste laienemise ning inimeste sellealase kogemuse kiiret kasvu möödunud kahe aasta jooksul. Peamine tegur, mis jäi arvestamata, oli koostegutsemise sünergia, mis ilmnes viimasel e-loenduse nädalal, kui loendatute protsenti jälgiti lausa sportliku huviga – kas tuleb ikka rekord? Euroopa rekord? Maailmarekord?
Vähem on teada, missugused ohud ja mured suure internetis täitmise aktiivsusega kaasnesid. Sidekanalite võimsused olid arvestatud märksa väiksemale internetis loendatute arvule. Tõsi, üsna üksikasjaliselt sai arvesse võetud täitmise ebaühtlus kogu perioodi, nädalapäevade ja ööpäeva lõikes ja see arvestus kehtis. Ometi ei osanud me arvestada seda, kui paljud inimesed soovivad end loendada juba 2. jaanuaril ja sel päeval tekkis süsteemis tõrkeid, mis kestuselt õnneks siiski ei ületanud paarikümmend minutit, kuid ankeetide täitmise aeg venis sel päeval ligi kahekordseks ja see võimendas ummikut. Peaaegu kõik e-loenduses ilmnenud probleemid pärinevadki nimelt sellest ajast. Ilmnenud puudused kõrvaldati ja sidekanalite võimsust suurendati märkimisväärselt, nii et teisel, veelgi intensiivsemal tippajal, 29.–31. jaanuaril töötas süsteem laitmatult, selle puhul väärib IT-meeskond (mitmest nimekast IT-firmast koosnev konsortsium) kiitust ja tunnustust. Päevas suudeti loendada üle 50 000 inimese, mis kordades ületas algselt kavandatud vajaduse.
Suur e-loendatute osakaal oli loendusmeeskonnale väga positiivne üllatus, seda enam et ankeedid olid valdavalt hästi täidetud. Aga ometi põhjustas see veel teisigi lisamuresid, sest esialgsed kavad, mis arvestasid 25–30protsendilist internetis täitmist, enam ei toiminud. Kõige esimene mure oli see, et esmasele andmetöötlusele – internetis loendatud objektide kindlakstegemisele – kulus kavandatust märksa rohkem aega, mille tagajärjel tuli edasi lükata küsitlusloenduse algus. Loendajate ülesanded mõnevõrra muutusid – traditsioonilise loendamise kõrval tuleb neil algselt kavandatust rohkem aega panustada internetis poolikult loendatud ja lõpetamata ankeetidele, mis eeldavad mittestandardset ja tähelepanelikku lähenemist loendatavatele. Meenutagem, et internetis pooleli jäänud ankeete ei ole e-loendatute hulka arvestatud.
Kõige suuremad probleemid on loendustel alati seotud aadressidega, seda võib lugeda ka kõigi varasemate loenduste ettevalmistusdokumentidest. Eriti valusad olid need probleemid aga selle loenduse ajal, kui aadressi kasutab mitte ainult loendaja (nagu varem), vaid aadressist peavad ühtviisi aru saama elanik ise, erinevad registrid ja ka rahvaloendaja. Vähe sellest, see aadress peab olema igal pool punktipealt ühtviisi kirjutatud.
Tavaloogika ütleb, et kui inimene on 70 aastat ühes majas elanud, siis ei ole tema elukoha aadress muutunud. Eestis aga on enamasti aadresse aastate jooksul korduvalt muudetud. 1934. aasta loendusel koosnes maainimese aadress tavaliselt maakonna, valla, küla ja talu nimest. Niisuguseid aadresse teadsid nii inimesed ise kui ka naabrid, nii adresseeriti kirju ja ajalehti.
Nõukogude ajal kadus aadressist talu nimi, tekkisid rajoonid, külanõukogud ja majandid. Endisest aadressist ei jäänud mitte midagi järele. Olen isegi kirju saatnud oma äiale Stalini-nimelisesse kolhoosi. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel ennistati osaliselt ka varasem haldusjaotus, aga talunimed ei ole taastatavad, sest talud, sageli küladki on kadunud, on tekkinud uued asumid ja elamud, vanu nimesid enam ei mäletata. Nii ongi rahvastikuregistris hulk (kuni 10%) aadresse küla täpsusega. Rahvaloenduse korraldajale tähendab see, et mitukümmend inimest elab ühisel aadressil, nt Kükametsa külas. Loendusel aga tuleb iga eluhoone ja korter omaette loendada, kirjutada üles selle õige, üldkasutatav ja standardile vastav aadress, määrata selle ruumikoordinaadid ja teha kindlaks, kes seal elab või on eluruum asustamata.
Linnades on pilt pisut selgem, kuid ka siin on tänavaid korduvalt ümber nimetatud, muudetud ja korrastatud maja- ja korterinumbreid. Osa neist muudatustest jõudis dokumentidesse, osa mitte; osa on inimeste teadvusesse jõudnud, aga pahatihti mäletavad inimesed – eriti eakamad – ikka vanu
aadresse.
Mõni aasta tagasi kehtestati Eesti Vabariigis aadressistandard, mis põhimõtteliselt määrab aadressi õige, st standardile vastava kuju iga hoone ja iga korteri jaoks. Sellega on suur samm aadresside täpsustamise osas tehtud ja seda tööd kasutati ka rahvaloenduse töönimekirjade koostamisel. Kahjuks pole uut standardit järgivad aadressid siiski veel kõikjal (ka registrites) juurdunud ja viimatised aadressimuutused tekitasid loendusel kohati täiendavaid probleeme. Muu hulgas selgus, et kui eri allikate (registrite) aadresside loetelud kõik kokku panna, sai aadresse mõnekümne protsendi jagu rohkem kui on eluruume – tihti on ühel eluruumil (majal või korteril) mitu aadressi.
Kõik see on oluline nimelt selletõttu, et käesoleva rahva ja eluruumide loenduse üks eesmärke on rahvastiku ülelugemise kõrval ka eluruumid üle lugeda, täpsustada kõik aadressid ja lisada kõigile ruumikoordinaadid, nii et tekiks täielik pilt sellest, kus Eestis paiknevad asustatud ja ka veel asustamata eluruumid.
Seoses e-loendusega on tekkinud veel üks täiendav aadressiprobleem. E-loendamisel paluti kõiki inimesi märkida oma tegelik elukoht. Kas seda ka tegelikult tehti, polnud võimalik automaatselt kontrollida. Suurem osa inimesi seda kindlasti ka tegi. Kui aga inimene eksis elukoha märkimisel või märkis oma elukohaks mitte tegeliku, vaid registreeritud elukoha, kus ta päriselt ei ela, siis põhjustas ta sellega segaduse. Esiteks, tõenäoliselt külastab rahvaloendaja teda tema tegelikus elukohas ja soovib leibkonda uuesti loendada, sest sellel aadressil pole kedagi internetis loendatud. Halvem on aga see, et kui tema registreeritud elukohas elab teine leibkond, kes ennast internetis ei loendanud, siis seda leibkonda ei oska loendaja otsima minnagi ja see võib loendamata jääda.
Seda, aga ka muid samasuguseid võimalusi silmas pidades kutsubki Statistikaamet üles neid inimesi, kes on veel loendamata jäänud, enesest teada andma, et keegi loendamata ei jääks. Viimasel loendusnädalal ongi loendajate tööks võimalike vigade parandamine – nende isikute küsitlemine, kellel ankeet on jäänud lõpetamata, niisuguste eluruumide külastamine, kus on täidetud vähem leibkonnaankeete, kui on märgitud leibkondi, ja muude võimalike vastuolude lahendamine.
Meie kõigi huvides on saada rahvaloendusel võimalikult õiged ja täpsed tulemused.