Teo Maiste: „See oli väga liigutav hetk – oli ju helilooja pikki aastaid klaviiri oodanud! Jah, Cyranol on tõesti eriline koht mu südames. Kiindusin rolli juba Väljaotsa lavastuse aegu, sest muusika ja teksti (Jaan Krossi libreto Edmond Rostand’i värssdraama järgi) väljenduslik jõud on harukordse sisendusega. Rõdustseeni imeline tekst lausa kutsub laulma! Lõpustseen Roxane’i ja Cyranoga „Kuu mulle järele, näe, saadab oma kiire …” oli igal etendusel meile kõigile hingeliselt väga puudutav hetk! Kui Mikiver mind oma lavastusse palus, siis alguses kõhklesin, et äkki olen selleks juba liiga vana. Aga Mikiver tegi selgeks, et see roll on eatu. Ta lavastuses kaasa tehes kogesin, et kahe lavastuse vahele jäänud aeg on tõesti rolli kujundamise mõttes juurde toonud uusi kogemusi, mis lubasid veelgi süvenenumalt ja sügavamalt avada Cyrano olemust, ja et see tegelaskuju oli mul justkui kogu aeg kusagil sisimas olemas.”

Maiste loomingu nimistus on üle saja kõige erinevama lavarolli ja veerandsada soolopartiid vokaalsümfoonilistes suurvormides. Muusika, sõna, artistlikkus, ansamblimäng ja improvisatsioonilisus on tema puhul olnud enesestmõistetavas koosluses. Ta ulatuslik hääl on võimaldanud nii baritoni- kui ka bassirolle: olla don Pasquale, Leporello, Sulpice või parun Ochsi taoline võrratu buffo-osade esitaja või siis tsaar Boriss Godunovi, hunnide pealiku Attila, kuningas Philipp II või streletside juhi Ivan Hovanski taoliste eredate ja traagiliste ajalooliste isiksuste kujundaja. Vokaalse rollikujunduse kõrval on teatrikriitikud üksmeelselt ülistanud ta diktsiooni, miimikat ja näitlejameisterlikkust. Mis on aga hea diktsiooni ja rollikujunduse saladus?

Teo Maiste: „Et tekst saali kanduks, tuleb kõiki konsonante selgelt hääldada ja hääle voolu mitte katkestada. Nii lihtne see ongi. Mitmed on veel küsinud, et kuidas mul seitsmeteistkümne Siberi aasta järel aktsenti ei tekkinud, pealegi olid ju mu algaastate vokaalpedagoogid samuti venekeelsed. Sellele ei oska ma vastata. Mis puudutab näitlejameisterlikkust, siis ka siin on asi lihtne: tuleb samm-sammult rolli süveneda, siis hakkab asi justkui iseenesest kujunema, tuleb õige intonatsioon ja loomulik rollitunnetus – ja viimaks ongi minu asemel laval Cyrano või Mölder, Igor või Kotšubei, Gremin või Vana mustlane, Porgy või Mendoza, Falstaff või Kecal.”

Teatris on räägitud, et kui tavaliselt õpivad solistid selgeks vaid oma partii, siis Maiste töötas läbi kogu partituuri ja nii mõnigi kord oli ta seetõttu võimeline vajadusel kohe asendama mõnd solisti. „See oli tõesti nii,” kinnitab Maiste. „Pealegi jäi mulle juba proovides muusika hästi meelde. Näiteks Puccini „Gianni Schicchis” olen saanud seetõttu koguni nelja rolli laulda – Gianni, Betto, Simone ja Notar.”

Küsimusele, millega juubilar auga välja teenitud pensioniaastaid sisustab, vastab Teo Maiste: „Et mu hea sõber Jaakko Ryhänen on Eesti muusika- ja teatriakadeemia lauluprofessor, siis käin aeg-ajalt huviga ta tunde kuulamas. On ka minult nõu palutud, mis puudutab vene oopereid ja vene keelt. Ta õpilaste seas on üks vapustavalt hea bass – Koit Soasepp. 2010. aastal debüteeris ta nii Estonias kui ka Soome Rahvusooperis ja on nüüd seal pärast prooviaega juba põhikoosseisus. Julgen arvata, et Benno Hanseni järel on ta samuti bass jumala armust ehk siis üks meie vägevamaid. Kui ma olen oma raamatust üle lugenud, mida kõike on kriitikud mu lavarollide kohta öelnud, siis tekkis huvi neid rolle võimaluse korral üle kuulata. See on täiesti võimalikuks osutunud, sest oli aegu, mil Eesti Raadio salvestas kõik välja tulnud lavastused ja enamasti ka eri koosseisud, nii et minu põlvkonnast on küllaltki kvaliteetne heliline jälg jäänud, mida ei saa kahjuks endi kohta öelda praegused lauljad. Nii olen ma lausa korduvalt üle kuulanud Bartóki „Rüütel Sinihabeme lossi” ja Kotšubei vanglastseeni (Tšaikovski „Mazepa”), aga ka Šostakovitši 13. sümfoonia, Verdi Reekviemi koos Mare Jõgeva, Urve Tauts-Raudmäe ja Hendrik Krummiga, Kabalevski kümme sonetti Shakespeare’i tekstidele (klaveril Tarsina Alango) jne. Mul on pikk nimekiri, mida ma oma elutööst üle kuulata tahan. Alati on huvitav kohtuda ja juttu ajada oma õpilaste ja endiste kolleegidega. Ka juubelietendus algas ühe väga sooja helilise üllatusega: nimelt näidati enne „Cyrano” algust lava suurel ekraanil kaht Ivan Hovanski stseeni Mussorgski „Hovanštšinast” (olin seal eksponeeritud n-ö võimul ja võimuta!) ning Tiit Kuusiku ja minu esituses duetti Verdi „Attilast”. Olen õnnelik, et pärast Siberist kodumaale naasmist olen 1958. aastast saadik saanud oma lauluga teenida Eesti rahvast!”