Sellega seonduvalt küsis Sirp mitmetelt poliitikavaatlejatelt ja ka mõningatelt teistelt mõtlejatelt, kas IRLis toimunu näol ei ole Eesti poliitikas aset leidnud tagasilöök, mille mõju ulatub ühe erakonna piiridest üle? Kas meie ühiskond saab selliseid asju üha jultunumal kujul alla neelates väärikalt edasi minna? Kas toimunu ei nõua avalikkuse kompromissitumat ja järelejätmatumat vastuseisu? Kas ei viita tõik, et Res Publicaga ühinemine ja viimaste esiletõus ühenderakonnas üldse teoks sai, sellele, et Isamaaliit pole kunagi olnud nii plekitu partei, kui on püütud näidata, ning alatud poliittehnoloogilised nipid on nn aatelisuse kõrval seal alati soositud olnud?

Kümmekonnast inimesest, kelle poole Sirp nende küsimustega pöördus, ei näinud ent keegi, et seisaksime silmitsi probleemiga, millele ülalosundatud kujul tingimata reageerima peaks. Standardvastus oli, et ei tunta niivõrd hästi IRLi tagatubades toimuvat, et saaks antud küsimuses sõna võtta.

Mis asjad on üldse need tagatoad, millele poliitikavaatlejad aukartusega üha suurem kaalu ja tähenduse annavad? Mida peab neist salakambritest arvama tavaline valija? Kas see, kuidas poliitikat tehakse, ei oma siis enam tähendust ja valimiseelistus tuleb kujundada ainult selle sageli sogase sõnavahu pealt, mida programmilisteks seisukohtadeks kutsutakse? Ja kui nii, siis mida arvata tänase IRLi peaaegu ainsast selgest arusaamast, mille põhjal suur osa eestlasi ka paremerakondi valib, nimelt, et Savisaare juhitava Keskerakonnaga koostööd ei tehta? Nn programmilised seisukohad pole ju ka Keskerakonnal tegelikult üldse nii saatanlikud. Muret ja segadust tuli naiivseid ja lihtsaid küsimusi esitades seega hoopis juurde. IRLi teemadel olid Sirbiga nõus kaasa- ja vastu mõtlema politoloogid, kelle mõtted on avaldatud allpool.