Vaino Vahingu “Testament” Eesti Draamateatris (2003): egomaniakaalse, alkohoolikust ja vägivaldse psühhoterapeudi lugu. 

Doktor – Hendrik Toompere, Doktori naine – Maria Avdjuško. TEET MALSROOS

 

Psühhoteraapia on Eestis siiani olnud nišitoode. Veel ei ole meieni jõudnud ameerikalik sund pidada oma perearstile, juuksurile ja personaaltreenerile lisaks ka isiklikku psühholoogilist nõustajat. Ent maailm individualiseerub üha. Mida rohkem rõhutab kaasaegne humanism indiviidi eesõigusi ühiskonna ees, isiksuse vabadust, seda üksildasemaks see olend jääb. Ja siinkohal pakkuski XX sajand välja võimsa tööstusharu – psühhoteraapia, professionaalse abi nii eksistentsiaalsete probleemide, üksinduse ja pidetuse kui ka akuutsete hingetraumade, leina ja kaotusvalu raviks.

Teraapia rajaneb patsiendi ja terapeudi suhtel, olenemata sellest, millist koolkonda terapeut esindab – olgu ta direktiive jagav käitumisterapeut või vana hea Freudi stiilis analüütik. Sel kontaktil võib olla mitmeid vorme, sõltuvalt koolkonnast avaldab terapeut kas rohkem või vähem omaenda isiksust, ta esitab kas rohkem või vähem küsimusi ja oletusi, aga kindel on see, et terapeudi ja patsiendi suhe on alati reaalne ja ehe. Kui teraapiasuhtes hakatakse teatrit tegema, kaitsvaid rolle ja maske kasutama, siis saab sellest mõnus lobisemine kahe kena inimese vahel, kuid oodatud muutus, paranemine, selgushetk jääb olemata. Vaino Vahing ütleb sellise teraapia (või teatri? või mis seal vahet on?) kohta – vodevill. 

Terapeudi-patsiendi suhtest on toitunud paljud filmiloojad ja dramaturgid. Eesti viimase aja teatrist meenuvad kaks lavastust: “Kiirgav linn” ja “Testament”.

Eesti Draamateatris mängitakse praegu Conor McPhersoni “Kiirgavat linna” (lavastaja Taago Tubin,  kunstnik Mihkel Ehala, helilooja Märt-Matis Lill – kõik külalisena; mängivad Ain Lutsepp, Margus Prangel, Merle Palmiste, Anti Reinthal; esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 5. XI 2006).

Selle näidendi keskmes ongi kahe mehe, terapeut Iani ja patsient Johni teraapiaseansid. Mõlemal on probleemne suhe oma naisega, mõlemad peavad kuidagi toime tulema muutuste perioodiga oma elus, siin ja praegu. Ühel on naine surnud, teine jättis just oma naise-lapse maha, et eluga edasi minna. Psühhoterapeut on just oma elus uue lehekülje keeranud ja ametit vahetanud, varem oli ta pastor. Mees on oma eluga kimpus, võiks öelda, et tal on arengukriis. Endist moodi elu jätkuda ei saa, kuna see tundub põrgulikult ahistav, uut moodi aga… Tal ei ole tegelikult ideed, mismoodi see tema uus elu välja nägema peaks. Ta katsetab mitmeid olukordi, ka seksuaalse identiteedi muutmist. Äkki on homoseksuaalne kogemus see päästik, mis avab ta silmad, millise eluga ta tegelikult rahul oleks? Ja tema vastuvõtul käib leinav mees, kes on kimpus oma kummitava naisega.

Teraapias käimise eripära on selles, et oma minaga ei suhelda ainult selle tunni jooksul, kui patsient terapeudi vastas toolil istub, vaid kogu aeg, see toolilistumise protsess tuleb inimese igapäevaellu kaasa. Terapeudist saab patsiendi ööpäevaringne vestluspartner. Aga samamoodi kandub ka terapeudi ellu peegeldusi patsiendi juttudest, reaktsioonidest, kõigest sellest mittenähtavast ollusest, millest interaktsioon koosneb. Võõrast peeglist ennast vaadates võib ka terapeut enda kohta midagi avastada. Aga võib ka nii, et patsiendi naine hakkab hoopis terapeuti kummitama. Psühholoogilises mõistes on tegemist teraapiaprotsessis olulise nähtuse, ülekandega.

Suhe, kontaktivõtmine iseenesest ei tähenda alati seda, et kaks inimest peavad omavahel lõpetatud lausetega dialoogi. Vastupidi, me näeme laval (nagu ka igapäevaelus) lõputult kerivaid monolooge. Suhe on ka mõttes, ka alateadlikult peetud dialoog.

Seda on mõjusalt kujutatud teises patsiendi-terapeudi koostööd käsitlevas näidendis, Vaino Vahingu “Testamendis” (lavastaja Ingo Normet, kunstnik Liina Unt; osades Hendrik Toompere jr, Maria Avdjuško, Sulev Teppart, Kaie Mihkelson; esietendus 31. X 2003). Vahingu kujutatud psühhiaater peab väsimatut sisedialoogi oma lahutatud naisega: nii et see suhe pole kunagi lõppenud, sest vestlus- ja kakluspartnerina on naine vägagi kohal.

Nii “Kiirgava linna” kui ka “Testamendi” psühhoterapeudi kohta sobib Vaino Vahingu tsitaat (intervjuus Sven Karjale): “Patsient, mees, tuleb psühhiaatri juurde, kannab oma mure talle üle, toimub Übertragung, ülekanne. Arst peab tegema talle kontraülekande, selle käigus ta peab olema patsiendist tugevam, et patsient alla jääks. Seda nõuavad psühhodraama reeglid. Antud juhul olid tema enda hädad nii suured, et ta jäi patsiendile alla.”

See on meetod, mida psühhoteraapias nimetatakse ülekandeks. Ülekanne on muutuse alus, aga just muutust, tervekssaamist kõik nõustamisele minejad ju ootavadki.  Kuskil peab olema kontrapunkt, nii teatris kui ka teraapias.

Kui Conor McPhersonile on teraapiaseansid vajalikud vaid oma näidendi idee esteetiliseks vormistamiseks, siis Vahing kisub teraapiaseansi siseelunditeni alasti. Psühhiaatril on valus ja ta ei häbene seda, vastupidi: see on ainus teema, millega ta tegeleda suudab.

Siinkohal võiks meenutada, et see elu- ja kunstitõe piiride “hägustamine” tõi Vahingule kaheksakümnendatel, kui “Testament” esimest korda lavastati, kaela kolleegide pahameele. Nood muretsesid tõsimeelselt selle pärast, et kujutatakse niisugust psühhiaatrit, kes on alkohoolik, vägivaldne, egomaniakaalne jne.

Lõppeks on ju psühhoterapeute koolitatud omaenda tunnetega toime tulema nõnda, et nende patsiendid ei satuks nende manipulatsioonide ohvriks ja kui see juhtub, kui näiteks psühhiaater virutab patsiendi abikaasale vastu vahtimist, siis on see ilmne kutse-eetika rikkumine.  Kes julgeks veel pöörduda arsti poole hingeabi saamiseks, kui sealt võib lihtlabast peksu oodata, muretsesid Vahingu kolleegid-psühhiaatrid toona.

Vahing ise seletas seda episoodi oma näidendis nii: “Psühhodraamas ei valita vahendeid, see läheb viimse jõhkruseni. Kui psühhodraama hakkab eelistama pehmeid vahendeid, siis ta ei ole enam psühhodraama ja ei lahenda enam midagi. Vahendid peavad olema samad, mis elus, need, mida mees ja naine kasutavad oma kodus.”

Psühhoanalüütilises teraapias jagatakse töömeetodid kaheks: on toetav ning on paljastav teraapia. Terapeudi professionaalne pilk peab suutma kindlaks teha, kumba metoodikat eelistada. Kui patsiendi ego on habras, siis vajab ta vaid toetust ning tema kallale ei tohi minna äärmuslike vahenditega. Kui aga patsiendi ego on piisavalt tugev, siis kannatab ta välja paljastava teraapia. Paljastava teraapia meetodid kaevavad sügavamalt ja puudutavad sellevõrra ohtlikumalt isiksuse struktuuri.

Seesama kehtib ka teatri kohta. On lavastusi, mis peavadki vodevillina pai tegema, ning on teisi, mis kriibivad ja teevad haiget. Teater on psühhodraama kergem vorm, nagu ütleb Vahing. Ja terapeuti külastada on raskem kui teatris käia.