Õuduskirjanik King arvutas ühes oma noorepõlvejuttude kogumiku saatesõnas välja, et kui novell müüa ka kuninglikult maksvale Playboy tüüpi ajakirjale, siis on kirjaniku nädalapalk täpselt sama, mis tema torumehel, ühesõnaga vähe. Eestis oleks see muidugi unelmate kirjanikupalk, täpselt nii nagu Zaid soiub, et raamatuid trükitakse ainult paar tuhat, meil siin Hüperboreas on paar tuhat bestseller, õnne tipp, see on lagi, millest üle ehk ainult telestaaride eluloolima ulatub.
Suurrahvaste kultuurimuresid on üldse raske mõista. Mida nad vinguvad, aru ei saa. Zaidi lugedes jääb mulje, et ta on omandanud esseevormi: tuleb tark olla, tuleb halada ja rohkem polegi vaja, kui tark inimene möliseb, järelikult on tal õigus. Tarkus on esseekunsti voorus ja nõrkus, enamik esseid on muidugi nõmedad, aga kui mõni Paz ehk Masing laksima hakkab, siis hoia piip ja prillid.
Essee on see koht, kus tarkust näidates saab ajada uskumatult lolli juttu, ses mõttes on Zaid päris hea näide. Mis siis, kui raamatuid on palju, statistika ei tähenda midagi, raamatuid on alati palju olnud. On budistlikke kaanoneid, mida pole võimalik elu jooksul läbi lugeda, aga lugemata jäävad nad enamusel ikka kirjaoskamatuse pärast. Kui ütleme, et päevas ilmub Eestis viis raamatut või et maailmas ilmub iga tund sada kakskend raamatut, aga keegi ei loe neid, siis hoidku Allah, et täitmatu ahnepäits Ansip seda ei kuuleks või südametu turufundamentalist Ligi.
Nende tüüpide jaoks pole tähtis, kas päevas ilmub Eestis viis Ehlvesti, viis Leberechti või viis poolpornograafilist naistekajunni. Vaat kus on imeline tootegrupp, kisendaksid nad Zaidi lugedes ja ühelt jalalt teisele karates – kellelegi raamatuid vaja ei ole, aga muudkui toodetakse ja toodetakse. Nõudlus ei piira kuidagi pakkumist, kirjastamine on majanduslik tarkade kivi, eluvesi ja igiliikur – tuld, sellesse sektorisse suunata sada miljardit eurot iga kuu, nüüd ja igavesti.
Õnneks Ligi Zaidi ei loe ja mina ka enam ei loe, liiga Ansip, liiga palju statistikat, liiga vähe jumalikku hiilgust. Kui hakkaksime Zaidi esseistina Octavio Paziga võrdlema, siis tuleks sellest alanduse maraton, seda pole vaja teha. Siinkohal jõuame esseistika tugevuseni: ükskõik kui punnitatud ja umbne esseistika ka ei oleks, infot ikka saab, on fakte, on nimesid, on aastaarve ja numbreid, on häid kohti, toredaid lauseid – igavus on kultuuri eitamine – halvas romaanis pole üldse mitte midagi. Ainult soig.
Kuid tuleme tagasi raamatu kaaneväite juurde, raamatuid on liiga palju. Mida meil siis vähe on? Kas kinnisvara on vähe, kas virtuaalraha on vähe, kas tõsielusarju või erinevaid hambapastamudeleid on vähe? Kõike on liiga palju, eriti idioote, see on globaalse dekadentsi esimene tundemärk. Aga kas me hakkame nutma, et me ei jõua kogu maailma hambapastat peldikutorudest alla lasta?
Kui me hambapastamure letile asetaksime, siis see ei müüks, enamgi veel, see oleks nõme. Pese oma hambaid niipalju, kui sul vaja on, või ära pese üldse, aga ole vait. Me tunneme väga hästi ühe raamatu kultuure, ühe raamatu säästuraamatukogusid. Kirikus olete käinud? Üks raamat, üks jumal, üks patu ja põrgu jutt iga jumala nädalavahetus. Kas siis seda tahame või? Või mida?
Ma süüdistan Zaidi selles, et ta ei suuda rutiinist välja tulla, ei suuda üllatada, ei suuda vaimustada, ei oska ega taha tavamõistuse piire ületada ega lugejat pöördesse ajada. See on raske süüdistus: see mees ei oska lennata, see on maamees. Kõik teemad on head – lugemine, raamatud, kultuur ja äri, aga lugupeetud piloot tiirutab lennukiga mööda stardirada edasi- tagasi, muudkui edasi ja tagasi, tubli jalgrattur, sündinud trekisõitja, ei enamat.
Aga ma rõhutan veel kord, et ka jalgratturist esseist on tõhusam ja intensiivsem kui voodisse aheldatud romaanikirjanik, kokkuvõttes soovitan, loed ja vihastad. Pime viha aga päästis, nagu me kõik väga hästi teame, Islandi maksumaksja üüratust võlakoormast. Selles mõttes päris kohustuslik kirjandus kohe.