Mälukultuur on olnud poliitika osa ja on seetõttu olnud valikuline: mis otseselt mind või meid ei puuduta, see jäi kõrvale. Teiste kannatused näivad väikesed, oma süü leiab vabandusi. Uues mälukultuuris tahetakse panna erinevad ohvrilood kõrvuti, viia erinevad perspektiivid kokku. Kõigi kannatanute ohvrilugudel on õigus ajalukku jääda, aga ka inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud ei peaks puhtaks jääma, kus nad ka poleks tegutsenud. Raamatu ajalooideoloogia erineb kardinaalselt Eestis hiljuti vaieldud valikuliste tõdede ja osavalede õigustamisest.

Amneesia ja valikulised kannatuslood ei vii edasi. Kõigil on õigus mäletada. Pärast Berliini müüri varisemist 1989. aastal hakkas ausa(ma) ajalookirjutamise jaoks parem aeg. Enam ei ole Poolas endastmõistetav, et Poola läänealade ajalugu esitatakse nii, nagu poleks selles ajaloos sakslasi olnudki. Isegi Kaliningradi oblastis hakkab minevik ajaloona endast märku andma.

„Sakslased Euroopa idas” vääriks kiiresti eesti keelde tõlkimist mitmel põhjusel. Esiteks annab raamat ülevaate saksa asustusest Ida-Euroopas Sileesiast Krimmi ja Volgani ning sellest, mis nendest sakslastest sai Teise maailmasõja ajal ja pärast sõda. Eestiski oleks õpetlik lugeda, kuidas ajaloo valgete laikude täitmine sisuga edeneb Kesk-Euroopas, mille ajalooga me oleme tihedalt seotud.

Teiseks saame vastuse küsimusele, miks meil on raske oma ajaloo unikaalsust selgitada: kannatused, mis said osaks poolakatele ja sakslastele (muidugi ka valgevenelastele, venelastele jne), on hoopis teises mõõtkavas. Kui tihti tuleb meile märtsiküüditamise õudust mäletades meelde, et sõja lõpufaasis küüditas Nõukogude Liit oma sunnitöölaagritesse 700 000 töövõimelist sakslast (270 000 suri; tõsi, selle teema puhul tuuakse ka väiksemaid arve ja erinevaid inimkategooriaid).

Ajalugu

Drang nach Osten käiakse selles raamatus läbi X sajandist Teise maailmasõjani. Ei unustata sakslaste osa Lääne tsivilisatsiooniruumi laiendajatena slaavi aladel, Baltikumis, piki Doonaud. Aga ei unustata ka omakasu, preislaste ala germaniseerimist, Poola jagamisi, Preisi-Prantsuse sõda (Zola „Häving”), Versailles’ rahu.

See on meile lähedal. Hansalinnade majandusime on Riia, Tartu ja Tallinna linnapildina või tänavate plaanina osaline meie elus tänapäevani. Sileesia ajaloo artiklit täiendab eraldi peatükk Martin Opitzast, kelle värsiõpetus on mõjutanud ka eestikeelset juhuluuletamist. Eraldi peatükk käsitleb sakslaste hiilgavaid karjäärivõimalusi tsaaririigis ja nende hävingut bolševistlikus Nõukogude Liidus.

Sakslased olid Ida-Euroopas vallutajad ja asustajad, efektiivsed majandajad ja moderniseerijad. Rahu saksa asunike ja põlisrahvaste vahel lõppes Teise maailmasõjaga. Enamik Ida-Euroopa riikide sakslasi tervitas juubeldamisega sissemarssivaid SS-väeosi ja saksa vähemuse noored liitusid innukalt natslike organisatsioonidega. Sõbralikest naabritest oli üks äkki rassiliselt täisväärtuslik ja teine rassiliselt alaväärtuslik. Selle eest tuli hiljem rängalt maksta. Eestis läks see Stalini-Hitleri pakti ja Umsiedlung’i tõttu teisiti, kohalikke sakslasi siin 1941. aastal enam polnud.

Sõda ja eluruum

Raamat on vaoshoitult, kuid läbi kogu teksti tajutavalt natsivastane. Sakslastele osaks saanud kannatuste, ülekohtu ja vägivalla meenutamisel ei unustata sakslaste süüd ega natsirežiimi kuritegelikkust. „Ellu ei jää keegi” on ühe artikli pealkiri, seal kirjeldatakse Reich’i Poola sõjakäiku 1939. aastal. Viimasena lasti maha koerad, enne kõik külaelanikud.

Hitleri Ida-Euroopa germaniseerimise kava (Lebensraum Uuralini) läks maksma 60 miljonit inimelu (tuleks lisada, et Punaarmee motiveerimatud ohvrid ja lääneliitlaste leiutatud vaippommitamine on tublid osalised selle numbri kasvatamisel). Lõpuks oli sakslaste eluruum palju kitsam kui enne eluruumi laiendamisele asumist. Generaalplaan „Ost” nägi ette kiire germaniseerimise maa-alal Baltikumist Krimmini. 30 miljonit slaavlast tuli orjastada, pagendada või maha tappa. Aga juba viis aastat hiljem jagati natsipartei juhtnööride järgi Ida-Preisimaa linnades mürgiampulle nendele, kes olid täitnud käsu viimse jõuraasuni Punaarmeele vastu panna ja seejärel eelistasid enesetappu.

Poola osas hakkasid sakslased oma plaane kohe ellu viima. Pole põhjust kahelda, et „etniline ümberkorraldamine” oleks saksa efektiivsusega kiiresti läbi viidud ka Baltikumis. Kuidas, see mudel oli Umsiedlung’iga juba proovitud. Me teame (kuigi sellest rääkimine ei ole ei Eesti ajaloos ega ajalooalases ajakirjanduses peavoolu lähedalgi), et 1939. aastal Eesti ja Läti sakslaste ümberasumine „Heim ins Reich” tähendas baltisakslaste asustamist Reich’iga liidetud Poola aladele (nn Warthegausse). Mõneski meie sakslaste mälestuses meenutatakse painavat õudustunnet, kui neid viidi inimestest tühjendatud rikaste poolakate kodudesse, kus tee oli kannus veel jahtumata: kümne minuti või poole tunniga tehti Eestist, Lätist, Bessaraabiast „koju” kutsutud sakslastele uued kodud. Poolakad läksid ühishaudadesse, kontsentratsioonilaagritesse või heal juhul nn Varssavi kindralkubermangu, kuhu nad tohtisid kaasa võtta ühe kohvri (üks tekk poolaka kohta) ja väärisesemetest ainult laulatussõrmuse.

Juba enne sõja algust oli Reichswehri kindral Hans von Seeckt praalinud: Poola peab kaduma ja ta kaob Venemaa ja Saksamaa koostöös. Kaduski kuueks aastaks, mille jooksul jõuti tappa kuus miljonit Poola kodanikku; kaheksa miljonit inimest plaanitseti Reich’iga liidetud aladelt välja ajada. Alistunud Poola sõdurite mahalaskmine oli tavaline asi. Oktoobris 1940 määras Hitler kogu Poola intelligentsi hävitamisele. Juudiküsimus pidi lahendatama sõja käigus. Iga okupatsiooni ajal Poolas tapetud Saksa sõduri eest lasti maha sada Poola tsiviilelanikku. Poolas ja Venemaal ei saanud natsid rahva füüsilise hävitamise plaani ulatuslikumalt ellu viia sel lihtsal põhjusel, et vallutatud alad pidid toitma Saksa armeed.

Sõja lõpufaasis oli tavaline asi ennast vangi andnud Saksa sõdurite mahalaskmine ja Saksa põgenike vooride hävitamine, põhiliselt küll Punaarmee ja Punalaevastiku poolt. Aga ka Punaarmeega koos võidelnud 2. Poola armee juhtkonna juhtnöör oma sõduritele kõlas: sakslastega tuleb toimida nii, nagu nemad toimisid meiega.

1945.-46. aastal kordus väljasaatmisstsenaarium teisipidi: Poola nihutati läände ning Nõukogude Liiduga liidetud suured Poola alad (Galiitsia, Volõõnia, Lvov) tühjendati poolakatest, kes asustati sakslaste kodudesse nendel Saksa aladel, mis jäid ida poole „kontrolljoont” Oderil ja Neissel.

Poolakad andsid pärast sõda väljasaadetavatele sakslastele lubatud 20 kilo pakkimiseks aega paar tundi. Tšehhoslovakkias anti väljasaadetavatele sakslastele mõnel juhul kümme minutit aega laste riidepanekuks. Selline on olnud ümberasustamise mudel ja pole suurt vahet, kas elluviijateks olid natsid või bolševikud. Eestis olid elluviijateks bolševikud ja sellepärast huvitab valikulist mälukultuuri teistsugune saatus vähe.

Väga harva tuletatakse Eestis meelde, et ümberasustamine oleks oodanud eestlasi ja lätlasi ka sakslaste võidu järel. Baltikum ja Ingerimaa kuulusid natside „Uue Euroopa” plaanides germaniseerimisele 20 aasta jooksul, ümberrahvustamiseks rassiliselt sobimatu element oleks välja saadetud Novgorodi ja Pihkva oblastisse; rassiteadlaste hinnangul kõlbas germaniseerimiseks eestlastest ehk 2/3. Võib-olla oleks pakkimisaega antud rohkem, aga uued kodud Ilmeni ääres oleks tekitatud läbiproovitud viisil. Või kuidas?

Eesti

Tutvustatav raamat tuletab meelde, et Himmler kirjutas mais 1940 oma nägemuses vallutatud idaaladest: mittesaksa elanikkonnale ainult neljaklassiline rahvakool, oma nime kirjutamise oskus ja arusaamine, et peab olema truu ja kuulekas sakslastele. Vahemärkuseks. Salajane 20 aasta plaan tehti teat
avaks Eesti Omavalitsuse juhtidele, kes suhtusid sellesse positiivselt. Miks saab sellest lugeda Hamburgis 2005. aastal ilmunud Saksa ja Eesti ajaloolaste artiklikogumikust ja mitte kodumaistest ajalooõpikutest? (Vt Meelis Maripuu, Indrek Paavle, Die deutsche Zivilverwaltung in Estland und die estnische Selbstverwaltung. Kogumikus Hg. Olaf Mertelsmann, Von Hitler-StalinPakt bis zu Stalins Tod. Estland 1939–1953. – Bibliotheca Baltica. Hamburg 2005, lk 96–127, eriti lk 107; Olaf Mertelsmann, Vom Hitler-StalinPakt bis zu Stalins Tod. Estland 1939–1953. Samas kogumikus lk 31–50, eriti lk 38–39.) Eestis lubas kindralkuberner Litzmann mõni aasta hiljem, et Führer kingib ka eestlastele sellel kaunil maal helge tuleviku. Helge tulevik füüreri kingitusena tuli mängu siis, kui sõda kiskus selgelt kaotuse poole ja oli vaja kahuriliha.

Baltikum ja Eesti on selles raamatus kõrvalised, kuid leiavad mainimist idasaksluse ajaloos (Hansa), Hitleri-Stalini paktiga ja natside Baltikumi kiirgermaniseerimise kavaga seoses, väga konkreetselt aga ühe hiljutise episoodiga: paari 1949. aasta küüditaja üle kohtupidamine leiab märkimist kui näide, kuidas inimsusevastaste kuritegude mõiste on Eesti seadusandluses laiendatud ka kaasustele, mida selle mõiste alla algselt ei arvatud. Tagasiulatuva karistusõiguse puudumine võtab võimaluse alustada kohtuasju sõjajärgsete massimõrvade ja teiste inimsusevastaste kuritegude puhul.

Sõda ja kättemaks

Selle raamatu lugemise järel (ja varasemate Spiegelite põhjal) saab aru, et nii nagu meil on mõisted juuniküüditamine ja märtsiküüditamine, nii ei tähenda Saksamaal die Flucht praegustele vanematele põlvkondadele mitte lihtsalt põgenemist, vaid see on die grosse Flucht, suur pagemine Punaarmee eest. Vertreibung ei tähenda nendele põlvkondadele abstraktset väljasaatmist, vaid sõjajärgset etnilist puhastust: sakslaste põgenemist ja küüditamist Tšehhoslovakkiast, Poolast, Ungarist, Rumeeniast, Jugoslaaviast.

Meile tähendab Tšehhi põrgu eestlastest SS-lastele osaks saanud tapmisi, piinamisi, mõnitamist, ähvardusi, põgenemisi. Aga sama moodi koheldi Tšehhoslovakkias ja Poolas paljudes kohtades põlist sakslastest tsiviilelanikkonda. Kättemaksu ajal 1945. aastal olid sakslased Tšehhoslovakkias peaaegu lindpriid, samuti Jugoslaavias, kus kättemaksu teostasid Tito partisanid. Enne neid oli Serbias vägivallatsenud SS-alpigrenaderide diviis „Prinz Eugen”. Poolas ähvardati sõja järel sakslase aitajat surmanuhtlusega, nagu Saksa okupatsiooni ajal Eestis vene sõjavangi aitajat. (Kuid Eestis oli ka midagi muud: taludesse tööjõuks antud nõukogude sõjavangide inimlik kohtlemine.)

Massimõrvad ja massiline vägistamine ei olnud Punaarmee monopol, kuigi on põhimõttelisi ideoloogilisi erinevusi: punaarmeelased vägistasid saksa naisi perekonna silme all erilise sadismiga ka seetõttu, et maksti kätte „kõrgemale rassile”, „kõrgem rass” aga pidas slaavlastest alamrassi mahatapmist õigemaks kui nende naiste vägistamist.

Nõukogude sõdurite niigi ülespiitsutatud kättemaksuhimu küttis oma kõnedes ja artiklites üles südametunnistuseta „sotsialistlik humanist”, vihkamise saadik Ilja Ehrenburg, kes kutsus punaarmeelasi üles kohtlema saksa naisi nagu tõelisi nõidu. Aga ei unustata ka seda, et Valgevenemaa külad olid tühjaks tapetud ja varemeteks põletatud. Ei unustata Solženitsõnit ja Punaarmee majorit Lev Kopelevi, kes Ida-Preisimaal püüdis aidata saksa tsiviilelanikke ja sai kümme aastat laagrit „kodanliku humanismi” eest. Punaarmeel polnudki šanssi olla vabastajaarmee, ta oli võitjaarmee.

Mõnigi sovetlik klišee saab raamatus korrektiivi. Ülistatud marssal Žukov kutsus punaarmeelasi üles armuheitmatule kättemaksule, samal ajal kui Gulagist väejuhiks tagasi toodud marssal Rokossovski püüdis (kesiste tulemustega) vägivallale saksa tsiviilelanikkonna vastu piiri panna. Kõik see on ajaloolastel teada. Aga vaevalt on meil adekvaatseks enesehinnanguks piisavalt arusaamist Kesk-Euroopa sõjatrauma mastaapidest. Tapetud ja ümberasustatud poolakate ja sakslaste arv üksi viib mõttele: kui kõrge peab olema nende inimeste vastutuse tunne, kes sellisel taustal üritavad läbi viia sakslaste ja poolakate leppimist ühises Euroopa Liidus.

Hammas hamba vastu ideoloogia üritatakse asendada deviisiga: ohvrilood ohvrilugude kõrvale, süü süü kõrvale. Perspektiiv muutub, kui ka faktoloogia jääb samaks. See ei tule kergelt. Raamatus väidetakse, et elukutseliste pagendatute hõrenevates ridades on palju endisi aktiivseid natse. Kuid aeg teeb oma töö.

Pärast pagendamist

Saksamaa okupatsioonitsoonides sildistati väljasaadetud sakslasi polakkideks ja koguni bolševikeks! 12 miljonit väljasaadetut pidid ära mahtuma purustatud ja kitsamates piirides Saksamaale, kus iga viies-seitsmes inimene oli põgenik ja ühtlasi konkurent ellujäämisvõitluses. Rahvusühtsuse müüt, mida sõjas püüti viimseni ülal hoida, hajus. Saksamaal nähtavasti polnud sellist fenomeni, mis Soomes aitas vastu võtta Karjala evakod.

Tänapäev on juba helgem ja et see nii on, selles on suur osa Euroopa Liidul. Ka vallutatud ja uusasukatega täidetud endistel Saksa territooriumidel hakatakse tundma huvi maa kultuuripärandi ja varasema ajaloo vastu, mis pool aastasada oli tabu. Tänu kommunismi kokkuvarisemisele ja külma sõja lõppemisele on sakslastel võimalus selles uusasukaid aidata. Maad hakkab võitma maksiim, mis meenutab Jakob Hurda vaimult suureks kasvamist: tuleb vaimus tagasi võita see, mis füüsiliselt on kaotatud. Saksa kultuuriajalugu idaaladel hakkab uuesti elama. Kant, Herder ja Schopenhauer, Max Born ja mitu teist nobelisti, Käthe Kollwitz ja Joscka Fischer on osa kaotatud Saksa Ida ajaloost ja kultuurist. Juba küsitakse Kaliningradi oblastis, kui kaua peab ajalooline Tilsit kandma Sovetski nime.

Jäik suhtumine minevikku hakkab murenema. Pealiskaudsel lugemisel ei saa isegi hästi aru, miks Lääne-Saksamaal kaua aega ei kõneldud suure põgenemise õudustest ja kuni kahest miljonist vägistatud saksa naisest. Õudust ja häbi oli kergem taluda, kui see suruti aktiivsest mälust välja. Ohvrikonkurents kerkis päevakorrale hiljem, siis, kui Saksa riik hakkas maksma kompensatsiooni kaotuste eest. Siis osutusid tihti suurimateks kannatajateks endised natsid, kompensatsiooni väärivate skaalal jäid juudid küsitlustes viimasele kohale. Äkki on sakslaste süükompleksis mingi osa õpitud?

See raamat oleks Eestis vajalik, eriti ajalooõpetajatele. Kirjastus Varrak on küll avaldanud ülisuurepäraseid mammutteoseid Teise maailmasõja kohta, aga need on tulnud angloameerika kultuuriruumist. Saksa-Poola vaatenurk täiendaks meie arusaamist ühisest tragöödiast.