Kas heliloomingut saabki õpetada ja/või õppida?
Jah ja ei. Saab õppida selle komponente: pillide tundmist, vormi, stiile, tehnikaid, orkestratsiooni. Aga kuidas neid komponente kokku panna, seda vist õpetada ei saa. Mõtlen seda sisemist impulssi, mis endale kõige õigem tundub, ja kuidas midagi vaja teha on.
Milline on sinu meelest õpetaja roll helilooja arengus?
Väga suur. Eriti noores eas, kui oht kõike sõnasõnalt võtta ja kui pole ise veel suuteline endale kindlaks jääma. Õpetaja võib ka oluliste asjadeni suunata ja aidata paremini avada seda, mis sees olemas. Selles suhtes hindan oma praegust õpetajat Toivo Tulevit väga. Ta on alati rõhutanud, et kui on midagi muusikas öelda, siis tuleb öelda, et ei jääks poolele teele või ebalema, minna endaga lõpuni.
Millal sul tekkis mõte kirjutada ooper?
Mõte kujunes järk-järgult. Olen juba kümme aastat kirjutanud vokaalile (algul soololaulud, hiljem kooriteosed) ja see on mulle kõige südamelähedasem. Siis hakkasid kooriteosed pikenema, kuni kirjutasin 40minutise „Taaveti laulu” kahele solistile ja kahele koorile. Juba siis unistasin oma ooperist. Pealegi on ooper kõige maagilisem ja kummalisem viis üht lugu edasi anda.
Miks otsustasid ka libreto ise koostada? Libreto aluseks on teatavasti Tammsaare „Tõe ja õiguse” II osast võetud kiri , mis on ühendatud eesti nüüdisluuletajate tekstidega.
Mulle meeldib sõnadega töötada – sõnades on jõud ja sõnad on mulle hästi olulised. Näiteks avastasin kirjutamise ajal, et paljudes sõnades on sees silp „ai” (nt ainult, vaikimine, haigus), mis on vastavuses ideega, et sõnad võivad haiget teha. Kui keegi teine kirjutaks libreto, siis oleksid talle olulised hoopis teised sõnad. Ise tekstiga töötades sain ette mõelda kõikvõimalikele kujunditele ja sellele, mida ja kuidas muusikasse panna. See on üks organism. Ma pole küll kunagi ühegi libretistiga koostööd teinud ega tea tegelikult, millest olen ilma jäänud. „Taaveti laulus” panin ju ka ise teksti vanadest ja uutest Taaveti laulude tõlgetest kokku, misläbi tekkis uue tähendusega tekst.
Ooper on kirjutatud kahele instrumentaalansamblile (kummaski kaheksa mängijat), kahele koorile, kahele akordionile, kitarrile, kandlele ja kolmele solistile. Kogu seda kaadervärki juhatab neli dirigenti. Esitajad paiknevad Niguliste kirikus, mille akustikat arvestades teos on kirjutatud, publiku suhtes neljas kohas. Kas see ei tee asja liialt keeruliseks?
Muidugi teeb, proovides käib raskematel hetkedel peast läbi, et miks ma seda kõike teen. Kuid selle helide mere keskel olles saan aru, miks. Mind on alati lummanud kirikute akustika, kuid seejuures häirinud, et kontserdil tuleb heli vaid eest ning kui ettepoole istuma ei satu, läheb liiga palju kaotsi. Tahan, et kõik kuulajad kogeksid seda, mida tavaliselt eespool istujad. Miks ei võiks kontsertmuusika tehnika arenguga sammu pidada? Heli tuleb vähemalt kahest kõlarist, tihti ümbritseb muusika meid igast küljest (nt poodides) ja me ei mõtle, et sellel on varjatud kujul suur jõud – oleme tahestahtmata ümber piiratud. Tahaksin luua keskkonna, kus kuulaja on helide sees, osa sellest. Nii nagu libreto ja muusika on üks, võiks ka kuulaja sinna tervikusse sulanduda. Olen ise seda kogenud mõnel kontserdil, kus on samuti kasutatud n-ö live surround-sound’i ja see on parim elamus. Nii saab hingata koos esitajatega ja kogeda muusikat teistmoodi.
Lisaks on ooperis veel animatsioon, mille on loonud Mari Pakkas. Mida teeb ooperis animatsioon? Kas saab seda teost üldse ooperiks nimetada?
Tahan, et esitajad oleksid pigem märkamatud, et publik ainult kuulaks, mitte ei vaataks, mis ümberringi toimub. Samas on vaja visuaali! Kuskilt siis tuligi mõte, et Mari töö sobiks ju ideaalselt. Sisuliselt on üsna ebamäärane, kas sündmused leiavad aset päriselt või ainult kellegi peas, mistõttu selle kujutamiseks sobib joonistatud ebareaalsem maailm paremini. Mari on osanud luua kauneid kujundeid ja pilte, mida minu meelest lavastusega teha pole võimalik. Muidugi tekib küsimus, kas tegu on ooperiga. Ma ei tea, mulle endale tundub, et on.
Kuidas esitajad said valitud?
Solistid Jaanika Kuusik, Mikk Dede ja Martin Sildos said esimestena paika. Nad on kauni häälega inspireerivad lauljad, head sõbrad ja suurepärased muusikud, kellele oli suur au kirjutada. Koorid HUIK! ja Head Ööd, Vend on mulle varasemast teada-tuntud, dirigendid Kaspar Mänd ja Pärt Uusberg – mõlemad andekad dirigendid ja sõbrad. Ülejäänud dirigentidega (Taavi Kull ja Kristi Jagodin) teen koostööd esimest, kuid loodetavasti mitte viimast korda. Paljude instrumentalistidega olen varem koostööd teinud ja mõtlesin nendele juba kirjutamise ajal. Mõni on mulle muidugi uus, kuid samuti väga tubli. Üldse on mul väga vedanud kogu selle pundiga!
Miks seda ooperit ainult üks kord näha saab?
Muidugi tahaks loota, et see ettekanne ei jää viimaseks, kuid praegu on see nii finantsilistel, ajalistel kui ka logistilistel põhjustel ainukordne.
Oled ise olnud ooperi lavaletoomise juures. Kas see on olnud keeruline?
Jah, see on siiani üks raskemaid asju, mida teinud olen. Aga selle kõige juures on nii palju ilusat, et keeruline lahtub sinna ära. Oluline on, et on kaasamõtlejaid ja et ma pole selle kogemuse juures üksi.