Esimesena kõlanud César Francki „Prelüüd, koraal ja fuuga” esitus oli reljeefne, selle voorusteks olid haarav tõsidus ja pingestatud vorm, esiletõstmist väärib ka väga selgelt läbi viidud tahtekindel tervik. Algusest peale äratas imetlust Juurika harmooniline pianism, mille kõrge tase tegi ka kõige keerukamad tehnilised väljakutsed kuulajale peaaegu märkamatuks.

Teisena tuli ettekandele Isaac Albénize „Iberia süidi” esimene vihik. Palas „Evocación” ärkasid ellu rafineeritud kõlapildid, kuulajani jõudis tundlik ja hõrk muusikaline kaemus. Tsükli teise osa „El puerto”(„Sadam”) tantsulised kujundid sobisid hästi pianisti natuuriga, selles tõusis ka esile kõrge kvaliteet keerukate faktuuride väljamängimisel ja mõtestamisel. Pianistlik kõrgpilotaaž (nii autori kui esitaja oma) leidis järje süidi kolmandas osas „El Corpus Christi en Sevilla”. Tsükli ettekanne oli kujunditelt ja nüanssidelt rikas, selle harmooniline mitmekesisus ja eripalgelised karakterid omandasid siin vilka elavuse.

Kontserdi teise poole avas Albénize teos „La Vega”. Taas võis tajuda pianisti peent kõlameelt, tema sügavat sisseelamisvõimet, mis lõi pala esimestest nootidest alates hüpnootilise atmosfääri. Age Juurika pianism tugineb küll tugevale klassikalisele koolile, kuid lisaväärtusena lõi tema klaverikäsitsuses hõõguma hispaanialik noot, milles oli tubli annus nautlevat ja vaatlevat hoiakut. Tema lähenemise tunnusjooneks polnud mitte niivõrd intensiivne läbielamine, kuivõrd tundekeeli erutav kaasaelamine.

Kontserdi lõpetanud Maurice Raveli „Le Tombeau de Couperin” („Couperini haud”) tõlgitsuses lummas muusikalisse tekstuuri kätketud detailide rohkust esile toov pillivaldamine. Juurikas ei pelga pikki episoode piano’s mängida (ääretult meeldiv joon) ning see värvivarjundite mitmekesisuses küütlev piano lõi tõeliselt nauditavaid helimaalinguid. Samaaegselt valitseb ta suurepäraselt muusika vormi- ja rütmistruktuure ning pakub vajadusel virtuoosset tulevärki.

Age Juurika klaveriõhtu kava kaldumine vasakule (geograafilises tähenduses) traditsioonilisest „saksa teljest” tõi meie kontserdiellu meeldivat vaheldust. Pilk langeb sellele helikangale teise nurga alt, äratades ellu meeliköitva valguse ja varjude mängu. Voorusena puudub sellise repertuaarivaliku juures ka traditsiooni sügavale söövitatud jälg, mis kipuks interpreedi (ja kuulaja) alateadvust tahtmatult ahistama. See tõi kaasa mõtte vabaduse, meelte avatuse ja tänutunde.
Martti Raide

*

Igatsedes soojust

Andreas Lend (tšello) ja Maarit Saarmäe (klaver) 16. II Mustpeade majas.

Teinekord tekivad elava muusika esitust kuulates väga huvitavad mõtted. Interpreedid justkui kõnetavad sind, tahavad sulle midagi öelda, kuid hoopis teises keeles. Keeles, millest saad enda arvates kohati aru, kuigi tekib tunne, et tegelikult on öeldud hoopis midagi muud. Seejuures on see kõik väga vahetu, üdini aus. Muusikud sõna otseses mõttes paljastavad korraks oma hinge, lubades kuulajatel vaadata, mis seal varjul on. Väga keeruline on petta, sest see peaaegu ei õnnestu. Selle poolest on kammermuusika veel eriti tänuväärne, et mõjub inimeselt inimesele väga otseselt. Ja õnneks on olemas Eesti Interpreetide Liit, kes selliseid kontserte korraldab.

Järjekordne üritus oli pühendatud tšelloklaveri duole ning ma arvan, et pakutav kava oli kuulajaile väga meeltmööda. Ühelt poolt Nikolai Mjaskovski kergelt melanhoolse meeleolu, kuid lihtsate ja venelike meloodiatega Sonaat nr 2 a-moll (1948), teiselt poolt César Francki üliromantiline ja intensiivne Sonaat viiulile ja klaverile A-duur seades tšellole ja klaverile (1886). Kahtlemata väga ilus muusika, mis laseb tšellol olla enamjaolt see, mille pärast nii mõnedki pilli hindavad – kauni tämbriga ja kogu aeg laulev instrument. Esitajateks oli duo Andreas Lend – Maarit Saarmäe, kes mängib koos aastast 2008 ning on selle aja jooksul repertuaariga jõudnud nõudlikemate tšello ja klaveri teosteni. Lend lõpetas 2010. aastal EMTA magistrantuuri ning on liialdamata üks tuntumaid noori tšelliste, kes osaleb paljudes muusikalistes kooslustes ERSOst tšellokvartetini C-JAM. Lisaks pälvis ta mullu P. Lille muusikafondilt Marje ja Kuldar Singi nimelise noore muusiku preemia. Saarmäe tegutseb kammermuusikuna mitmetes koosseisudes ning täiendab end samal alal EMTA doktorantuuris.

Mjaskovski kolmeosaline sonaat võiks pigem kanda pealkirja „Kolm pala”, sest otsest tempode ja karakterite vastandust seal pole. Pigem on kaks esimest osa mõtlikud ja tšello saab peaaegu kogu aeg laulda. Viimane osa on aga väga kiire ning alguse perpetuum mobile laadne topeltstrihh oligi esitatud piirkiirusega, sest muidu ei oleks selles akustikas enam nootidest aru saanud. On ammu teada, et Lend on nii intonatsiooniliselt kui tehniliselt vaata et praeguse aja kõige paremini „varustatud” eesti tšelliste. Seetõttu jäi pisut mulje, et Mjaskovksi esitus oli Franckiga võrreldes kraad lahjem (teatud vaoshoitus oli ehk taotluslik), viimases pandi aga mängu kogu intensiivsus. Ja pillivaldamine oli tõeliselt nauditav. Mingis mõttes oli pianistist väga kahju, sest kohati tekkis tunne (ja üldse mitte esitajate süül), et tegu on tšellomuusikaga klaveri saatel. Pill tundus tõepoolest kehv, meloodiad ülemistes registrites ei helisenud, samuti jätsid bassid kõlaliselt soovida. Kindlasti ma liialdan, kuid nii muusika kui ka interpreet oleksid väärinud paremat esitusvahendit.

Omaette teema on akustika. Ma ei ole kindel, kas oli ikkagi kõige parem selline kontsert anda Mustpeade maja Valges saalis, sest kontserdile kogunenud 60-70 inimest ei summutanud piisavalt tekkivat kaja. Väga paljud nüansid nii tšellol, kuid eriti klaveril läksid ühtse hämu sees kaduma. Lisaks suurusele rõhutasid akustilist kõledust ka saali värvid ja valgus, kuigi muusika ja esitus olid piisavalt soojad. Võibolla olnuks sama maja Olavi saal kontserdiks paslikum (ma ei tea, mis klaver seal on). Ja kui see saal nii jahe poleks olnud …
Ardo Västrik