Konverentsi ülejäänud 25 ettekannet olid jaotatud sessioonideks, mida ühendasid kas uurimisaines või metodoloogiline lähtepunkt. Teemadeks olid rahvamuusika, kirikumuusika, ooper, uus muusika, modernism ja postmodernism, professionaalide ja amatööride muusikategemine, muusikaloo vaatepunktide muutumine ning outsider’s view ehk vaade Eesti muusikaloole väljastpoolt. Nagu juba mainitud, oli konverentsil väliskülalisi mitmest riigist, meie oma teadlastelt oli seitse ettekannet. Urve Lippus tutvustas „Eesti muusikaloo” projekti, keerukustest Eesti kirikumuusika XX sajandi loos rääkis Anu Kõlar, Kristel Pappeli ettekandes oli kesksel kohal teatriteaduse uurimismeetodite kasutamine muusikaajaloo uurimisel, Liisi Laanemets kõneles rahvamuusikast 1960.-1970. aastate Eestis, Anu Veenre uue eesti muusika vastuvõtust nõukogude ajal, Heidi Heinmaa muusikaelust XVIII sajandi Tallinnas ning Anu Schaper XVII sajandi Baltimaade idapiirkonna näitel teiste kultuuride mõjust kohalikule muusikaloole. Muusikaloolaste ja -teadlaste kõrval oli konverents huviga kuulatav ka lihtsalt muusikahuvilisele publikule.
Kuna konverentsi muusikalooline temaatika oli ajendatud käimasolevast „Eesti muusikaloo” projektist, siis esimesel sessioonil arutletigi, millist muusikat üleüldse ühes suures muusikaloo väljaandes tuleks käsitleda. Kas piirduda kunstmuusikaga, kuidas kaasata populaarmuusikat, kiriku- ja rahvamuusikat? Veel laiemalt: milline on üldse Eesti muusikalugu ja millised nähtused (ka need, mis pole otseselt heliteostega seotud) sinna hulka lugeda? Laias laastus on muusikaloo aines muusika ja selle ajalugu. Traditsioonilisteks teemadeks on muusikateosed ja nende kaanon, muusikastiilid, heliloojad ja viimaste elukäik. Loomulikult lisanduvad nimekirja muusikaelu ja -institutsioonid. On ju teada, et igasugust lugu piiravad mingisugused raamid ning püüd mahtuda neisse raamidesse sunnib valima, mis omakorda kallutab ajalookirjutuse tulemust. Teiseks oluliseks mõjutajaks, vähemalt Eestis, aga ka mujal, on olnud poliitiline olukord ning võimu ettekirjutused ühe ja õige ajaloo osas. Periodiseerimise seisukohalt näib olevat kalduvus (muidugi ei räägi ma siinkohal ainuüksi Eestist) kujutada lähemal olevaid asju suuremana kui kaugema mineviku sündmusi. Ühelt poolt on selline nähtus täiesti mõistuspärane: hiljutiste sündmuste kohta on meil ju rohkem allikaid, mille põhjal järeldusi teha. Teiselt poolt on aga vaieldamatult oluline muusikaloo osa ka kaugema mineviku sündmused. Küsimus on vaid uurimismaterjalis – kas seda on, kui kättesaadav ja tõene see on jms? Konverentsi juurde tagasi tulles toon siinkohal peakülalise Jim Samsoni ettekandest välja paar olulist aspekti. Muusikaloo näol on tegemist ühe suure jutustusega, mis koosneb paljudest väikestest lugudest. Kuidas ühendada väikesed lood edukalt üheks suureks narratiiviks? Kus on loo keskpunkt? Kuna tema ettekanne käsitles ühe suure muusikariigi ja äärealade suhteid, siis kerkis siin esile ka piiride ja poliitika küsimus ning tõsiasi, et kultuur leiab sageli poliitikas väärkohtlemist, kuna piir kui selline on puhtalt poliitiline nähtus.
Viimasel sessioonil, kus käsitleti Eesti muusikalugu väljastpoolt vaadatuna, jäi omalaadsena meelde Martin Knust Stockholmi ülikoolist. Ta rääkis teemal, kuidas võiks käsitleda Eesti kõige uuemat, 1990.-2000. aastate muusikalugu. Tegemist on pöördelise ajaga Eesti üldajaloos ja siin tulevad eriti teravalt välja raskused meie muusikaloo kirjutamises. Erinevad rahvusgrupid ja võõrvõimu all oldud ajad on sageli kujundanud Eesti kultuuri ja teevad seda mõneti siiani. Kas ja kuidas on näiteks venelased Eesti muusikaajaloo osa? Nõukogude võimu all oldud ajast võiksid huvi pakkuda alltekstid Eesti muusikas enne iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Selle uurimiseks ei ole võimalik kasutada muid allikaid, kui needsamad inimesed, kes sel ajal tegutsesid, mistõttu tuleks sellega ilmselgetel põhjustel kiirustada. Vastasel juhul neid allikaid lihtsalt enam ei ole. Eesti muusikaajalugu peidab endas traditsioone peaaegu kõikjalt Euroopast. Tänapäeva noored eesti heliloojad on õppinud ja õpivad välismaal. Kui nad pärast õpinguid Eestisse tagasi tulevad, siis toovad nad kaasa suuremaid ja väiksemaid „stiilinäiteid” maalt, kus nad viibisid, või healt välismaiselt õpetajalt, kes omakorda on oma mõjutused saanud kusagilt mujalt. See tekitab küsimuse, kui „suletud” on Eesti üldse olnud? Nagu igal pool mujal, on ka siin kunstmuusikas näha (ja kuulda) populaarmuusikale, jazzile, rahva- ja maailmamuusikale iseloomulikke tunnusjooni.
Selle lühikese ülevaatega muusikaloo konverentsist ja põgusa sissevaatega muusikaloo kirjutamise probleemidesse sai ehk lugeja aimu „Eesti muusikaloo” projekti tõsidusest ja selle teostamise keerulisusest. Soovin siinkohal kõikidele asjaosalistele palju jõudu ja sisukaid lehekülgi meie muusikalukku.