Ka Eesti Draamateater upub keskpärasusse, sest seal ei hoolitseta selle eest, et kasvatada isiksusi. Potentsiaalselt on selles teatris olemas näitlejad, kes võiksid tõesti silma paista, aga nt küünilise naljaonu Kiviräha näitetükid ei loo kunagi võimalusi suurte sangarite tekkeks ning sealne repertuaaripoliitika on kaos, mitte eesmärgipäraselt kunstitaotluslik tegutsemine. Näiteks Mait Malmsten on võimeline kujunema suureks näitlejaks, tal on selleks kõik eeldused – ta on võimekas nii koomilises kui ka draamažanris, tal on hiilgav moondumisvõime (nt „Panso”!) –, aga kui talle ei anta kaalukaid ülesandeid, jääb ta ikkagi lihtsalt väga andekaks näitlejaks. Tema iga on just selline, millal peaks täielikult õide puhkema. Ida teatris on näitlejad enne neljakümnendaid alles algajad, tõeline meister kujuneb just 40. ja 50. eluaasta vahel. Ka Kaie Mihkelson on omavanuste seas potentsiaalne suurnäitleja, ja jääb lavastajate süüks, et talle ei anta suurosi, mis lahvataksid leegiks. Lavastajatest on tõeline anne Lauri Lagle, kuid ta lahkus Eesti Draamateatrist ning ei tea, mis temast lõpuks saab. Talle tuleks anda kõik võimalused lavastada ükskõik mida ükskõik kus ja millal, et tema anne saaks areneda. Uku Uusberg on andekas, kuid upub oma näidendites sõnarohkusesse ning praegu ei ole näha, et tema tekstide põhjal võiks kujuneda suurnäitlejaid.
Tallinna Linnateater on Elmo Nüganeni lavastajateater ilma suurte näitlejaisiksusteta. Seal viljeldakse olustikulis-psühholoogilist teatrit, lavastaja prevaleerib, puuduvad rollid, milles oleks tõeliselt sügav psühholoogia – ikka ainult inimesed, kes visklevad, mitte ei tõuse vaimsetesse kõrgustesse. Dramaturg Jaan Tätte alustas huvitavalt, pean silmas „Ristumist peateega”, kuid nüüd on tema tekstid madaldunud olmelobisemiseks ega anna mingit võimalust suurnäitlejate esilekerkimiseks.
Vanemuise draamaosakond on lausa keskpärane. Irdi-aegsed fossiilnäitlejad on karjuvalt naeruväärsed, noored küll püüavad, kuid nende püüdmine jookseb liiva, sest lavastajad on allapoole arvestust. Mõtlemine on roostes, ujutakse laisalt allavoolu ja ollakse stampides. Uus draamajuht Urmas Lennuk oleks pidanud alustama täiesti uue trupiga, siis ehk sünniks midagi. On küll Külliki Saldre, kes võiks olla suurnäitleja, kuid keegi ei vaevu teda tõelisele tasemele aitama. Markus Luik on väega noor näitleja, kuid pole ka tal õigeid rolle, kus see vägi võiks avalduda.
Teiste provintsiteatrite näitlejate hulgast ei julge samuti staare esile tuua, nii et ikkagi üksluine tiigikonnade krooksumine.
On olemas teatriliit, näitlejate liit, lavastajate liit. Need organisatsioonid peaksid lisaks toetustele ja organiseerimistööle mõtlema ka näitlejate ja lavastajate saatusele. Näitlejate liit võiks korra kuus arutada näitlejate tööd ja potentsiaali eri teatrites ning tegema lavastajatele ettepanekuid. Samuti võiks lavastajate liit arutada vähemalt korra kuus lavastusi ja näitlejate potentsiaali ning andma võimalusi ja ülesandeid näitlejatele ja lavastajatele, eesmärgiks ikka tõeline teatrikunst, mitte propaganda või moekarje.
Kas on mingit lootust? Jah, kui pöörame selja praegustele mõttemallidele ja alustame uuesti otsast peale, kas või vana armsa klassikaga, seda moonutamata. Ehk siis tärkab ka mõni uus talent, kes saab kunagi suureks. Kui mitte meie eluajal, ehk sajandi lõpu poole, kui maailm siis ikka veel püsib.