XVIII BAROKKMUUSIKA FESTIVAL: sufi muusika, usbeki rahvamuusika – MUNODŽAT JULTŠEVA (vokaal), Šavkat Mirzajev (rubab, kunstiline juht), Maruf Halilov (gidžak), Hadžimurod Safarov (doira), Umareli Bukturov (ud), Rano Djurabojeva (tants) Estonia kontserdisaalis 8. II.
Munodžat Jultševat reklaamiti kui erakordse hääleulatusega rahvamuusikut. Seega haakub ta siin käinutest Fatima Miranda ja Pelagejaga, laiemalt võttes ka Meredith Monkiga, naistega, kellel on erakordne looduslik anne ja kelle hääl ületab tavainimese piirid. Neil on erakordses mahus seda ürgset, esiemalikku, looduslikku, jumalikku, mida ei saa õppida, mida saab vaid omada ja edasi kanda. Sisuliselt esindavad nad üht nähtust, kes siis mida enda juures rõhutab ja kes õpetajatest-produtsentidest nende imagot mis suunas kujundanud on. Nende esinemised on omaette ime, rituaal. Ja omaette kõnekas on see, et selliste võimetega lauljad on just naised. Tuntud raamatu “Tantsib koos huntidega” parafraasina on nemad võimelised laulma koos huntidega. Nii Monki kui Miranda puhul on sellised loodushääled ka olemuslikult olulised.
Munodžat Jultševa rõhutab enda puhul sufi muusika religioosset kultuuri. Tema nimigi on kavalehe andmetel justkui sufismi kvintessents, tähendades “tõusu Jumalani”. Ja tõus on selles kultuuris avatult ekstaatiline (siit ka tantsija osalus). Vähestele on antud omadus sellist puhast jumalikku ekstaasi tunda, et saalitäied saaksid sellele kaasa elada.
Sufi traditsiooniga haakuvad mälus kohe ka keerlevad dervišid. Läänemaailma inimene võib vaadata seda religioosset rituaali kui huvitavat emotsionaalset seisundit. Sufi mõiste tähendab siiski eelkõige vaimset teekonda, enda täiustamist, mis tipneb esoteerilise ühinemisega. On seega ülim religioosne seisund. Samasugune piirsituatsioon nagu buda munga sügavaim meditatsioon, kus tegevus jõuab miinimumini. Siin maksimumini. Ja laul on teekond mäest üles. Lihtne viis muutub kordudes järjest jõulisemaks, kurguhäälel esitatud meloodiaks, rütm tiheneb plahvatusliku lõpuni. Ei mingit läänelikku vaibuvat loo lõppu. Just nii, viimase noodi katkemisega, laulud lõpevadki. Puhtmuusikaliselt päris haruldane kogemus. Kuigi motiivid ise on loo sees tavapärase kaarekujulise vormiga, lõpevad need laskuva meloodiajoonisega.
Kuna olenemata ajastust (kavas laule XVI – XX sajandini) oli lugude ülesehitus sarnane, erinedes vaid veidi meloodiajoonise amplituudilt, on raske niimoodi võõra publiku ette tulla. Sisuline areng toimis igas laulus miinimumist maksimumini ja kõik nad olid selles mõttes sarnased. Heaks toeks oli küll üliemotsionaalne kavaleht, mis kuulatava ekstaatilisuse sisuliselt avas ja ette rõhutas. Kontsert kulges ühes osas ja lõpuks jõudis vajalik emotsioon ka Eesti inimesteni ning publik oli vaimustusse viidud.
Huvitav oli kuulata laulja madala kontraaldi kõla kõrvu kõrgete idamaa pillidega. Pillid jäid kontserdi kestel ikka oma suhteliselt kitsasse kõlaruumi. Aga Jultševa hääl tõusis meeslaulja tessituurist üle oktavite – oli sopraniregistris eriti kandev ja kaikuv. Üheks levinumaks instrumentaalseks saatefiguuriks oligi laulja hääle viisipilli vibraatoga värvimine. Oli laule, kus saateansamblist mängis vaid rubab, mis esitas lauljaga täpselt sama meloodiat, muutes seda vibreerivaks ja laiemaks. Suurema amplituudiga vibraatot tekitas laulja ka taldrikuga: iidne klassikaline laulustiil, kus taldriku võnkuv liikumine mõjub resonaatorina. Analoogiliselt mägirahvastega, kes sellesarnase efekti ka peopesaga häält suunates kätte saavad.
Ülalnimetatud lauljatest Eestis käinud on oma esinemist ka visuaalselt toetanud. Hispaanlanna Fatima Miranda video oli omaette tehniline saavutus, kus lauljanna näoilmete kaleidoskoop lauldavale humoorika tausta tekitas. Vene imelapse Pelageja videotaust oli rõhutatult lihtne ja looduskeskne, aegluubis filmitud lillede avanemisest tigude armumänguni. Munodžat Jultševa piirdus aastakümnetetagusest tuttava värvimuusikaga. Laulude ajal lasti tagaseinale teatud värvi valgussõõre. Tänapäeva valgustehnika võimaluste juures see vaevalt midagi juurde annab, pigem mõjub kuidagi aegunult diskolikult. Kui rõhutada teistsugust kultuurikeskkonda, peaks sellele ikkagi tänapäevased väljendusvahendid leidma või siis ainult puhta muusikaga tulema.
Tants oli aga igati värvikas kontserdiosa, võimendades oma välise atraktiivsusega sisemist seisundit. Usbekitari käed pole küll nii “jutustavad” kui india tantsijannadel, kuigi teatud ornamente tekitas temagi. Põhiliseks väljendusvahendiks oli aga teekond leebest algusest pöörasesse keerlemisekstaasi. Jumal oli kodus.
