Eesti ühiskond on iseseisvuse kümnenditel vahukommi söömise õige mitmel korral vapralt edasi lükanud ja sellega end parematel päevadel tõestanud tulevikku orienteeritud küpse ühiskonnana. Kohalikku kujundit meenutades olime valmis „kartulikoori sööma”, s.t korraliku kõhutäie edasi lükkama, kui vaid vabaduse kätte saaksime. Siis tuli rida aastaid, mil naudinguid edasi lükkasime ELi ja NATO liikmeks pääsemise nimel. Ajalooketi siinpoolses otsas on praegune ühiskonna valmisolek „mitte elada laste või tuleviku arvelt”, s.t edasi lükata vajalikud investeeringud, sealhulgas investeeringud iseendasse, ja oma töö eest õiglase tasu küsimine-saamine. Seda viimast nimetavad eksperimentaatorid riigirahanduslikuks vastutustundeks.
Teadusliku eksperimendi puhul peetakse selle eetilisust väga rangelt silmas. Ja eksperiment on mõttetu, kui katse läbiviija käitumine on juhuslik. Eks seesama peaks kehtima ka poliitilises eetikas. Tähendab, kui on lubatud, et teine vahukomm saadakse 15-minutise ootamise tasuks, siis nii peab ka juhtuma. Teadlane ei saa teha katteta eksperimente, miskipärast aga ei pea ühiskond sugugi suureks patuks katteta lubadusi poliitikas. Kuni viimase ajani on katseisik nimega ühiskond seda Eestis paraku ülihästi talunud, et tema oma valitud eksperimentaator ehk rahvaesindus koos selle moodustatud valitsusega teda alatasa tüssab. Valitsuse nõutud paast järgneb paastule, kuid selle lõpu tähtajal jätab valitsus ikka ja jälle lubatud pidulaua katmata. Tänane stagneerunud ühiskondlik atmosfäär ei erine kuigi palju me kogemuste varasematest stagnatsioonidest, mil valitsus teeskles antud lubaduste täitmist ning rahvas teeskles kuuldud lubadustesse uskumist. Teeskluse varjus aga kasvas mineviku-orientatsiooniga inimeste hulk ning muutus mõjukamaks nende vaimulaad.
Kui pikemaks ajaks jääb ühiskonnas domineerima usk, et lubadused ei ole täitmiseks ega pikem planeerimine muutuvas maailmas võimalik, siis kahjustab see tugevasti tulevikuorientatsiooni kandepinda. Käega löövad just need inimesed, kes on võimelised tulemuse nimel pikalt pingutama ja naudinguid edasi lükkama isegi neis oludes (nagu näiteks 2006-2007), kus juhid ise õhutavad elu põletama ja oma vahukommi viivitamatult ära sööma. Vähe tähtis pole siinjuures ka tõsiasi, et me ei ela isoleeritud tsoonis, vaid avatud maailmas, kus kommipakkujate konkurents on tihe ning parematel arvutajatel suurepäraseid võimalusi mujalgi kui kodumaal.
Et inimelu, kuigi keskmiselt pikem kui kunagi varem, on siiski üürike, siis ei saa kommitehingu täitmise aeg avaliku võimu jaoks olla lõpmatuses. Mida aasta edasi, seda selgem peab olema otsustaja vastus küsimusele, millal siis elama hakkame. Mida selle all mõeldakse, laotub arvamuste paljususes laiali. Kelle nõudeks on lihtsalt iseenda „inimväärne elu”, kelle omaks Põhjala elatustase kõigile. Et ajaperspektiiv on isiklik, siis kõige paremad ja selgemad vastused peaksidki valitsusel olema just väga isiklikku laadi küsimustele. Kas ma saan pärast aastatepikkust õppimist kodumaal õiglaselt tasutud erialast tööd? Milliseid tagatisi pakub ühiskond mulle perekonna loomisel (sedagi, nagu teada, ei saa lõputult edasi lükata)? Millise elukvaliteedi kindlustab riik mulle 10 ja 20 aasta pärast? Kulunud rahvatarkus oma õnne sepistamisest ei vasta end teadmistepõhiseks kutsuvas ühiskonnas neile küsimustele, sest ise tegemiseks on võimalusi igal pool, rahvavõim on aga seatud täitma põhiseadust, mille järgi tuleb elamisväärne ehk eestlase jaoks parim elukeskkond kujundada just siin, homsest 94aastases Eesti Vabariigis. Niisiis, mida me saame Eesti sajandaks sünnipäevaks, kui veel kuus aastat õiglase tasuta pingutame?
Võimalik, et see, mis me ootustest pole praeguseks täitunud, ongi tingitud asjaolust, et suur osa kodanikest on end käsitlenud pelga katseisikuna valitsuse korraldatud (sotsiaalsetes) eksperimentides. Tegelikus elus peaks selle, mis on nauding ja kui palju ollakse valmis selle saamise nimel pingutama, sõnastama ikka kodanikkond ise, mitte valitsus (täpsemalt: erakonnad), kes siis ise lubab ja ise ka jätab lubaduse täitmata. Täna ja soovitavalt ka aastakümnete pärast Eestis elavate inimeste jaoks on ebapiisav nauding see, mis kõlbas sajand tagasi sündinutele – enne surma Eesti Vabariigi taastumine oma silmaga ära näha. Me oleme seda näinud ja teinud ja tahaksime nautida hoopis enamat.