Kui 50 aastat tagasi oli riigiarhitekti ülesanne riigile kuuluvaid maju projekteerida ja ajaloolist pärandit kaitsta, siis tänapäeval on tema roll kardinaalselt muutunud. Projekteerimisega ei tegele Ateljer Rijksbouwmeester üldse. Olulisele kohale on tõusnud osapoolte kaasamine, konsulteerimine ja protsesside korraldamine. Kõik lähtub eesmärgist saavutada kõrge ruumiline kvaliteet, mis on kasulik kõigile ja mida igaüks eraldi saavutada ei suuda. Ta ei sekku omavalitsuse otsustesse, ei keela eraettevõtjaid uute piirangutega, ei juhi ühegi ministeeriumi poliitika rakendamist, vaid esindab ja konsulteerib kõiki osapooli seal, kus mängus riigi huvid. Amet on rangelt apoliitiline, eesmärk on viia kokku opositsioon koalitsiooniga. Riigihuvid on esindatud omavalitsuste tasandil näiteks riigile kuuluvate ehitiste, koolide, muuseumide, ministeeriumide ja… monumentide kaudu. Ruum ja produtseeritavad tähendused vajavad kompleksset lahendust.
Ülioluline on ka Eestis mõista Crouweli korduvat meeldetuletust, et ei ole olemas eraldi infrastruktuuri-, arhitektuuri-, kunsti-, planeerimis- ja muinsuskaitseprobleeme, vaid nende koosmõju. Saladus peitub sünergeetilises võimaluses millekski suureks, mis on kasulik kõigile. Ka Hollandis kulutatakse üks protsent avaliku sektori hoonete ehitusmaksumusest kunstile, et rikastada keskkonda. Usun siiralt, et praegu on Eesti ühiskond valmis samasugust süsteemi kasutama ja miks mitte sarnaselt Hollandiga anda riigiarhitektile ehituse ja kunsti koordineerija roll. Samuti on riigiarhitekti ülesanne korraldada riigi esindamist välismaal, näitena võib tuua Expo, Veneetsia biennaali ja Europani arhitektuurivõistluse. Arhitektuuripoliitika ja tegevuskava edasiarendamine selliselt, et ministeeriumide vahele tekiks sild otsuste tegelikuks rakendamiseks. Eestis oleks riigiarhitekti ülesanne ka teadvustada ja organiseerida vajalik abi väiksematesse omavalitsustesse.
Hollandis on erinevalt Eestist avatud ühiskond ja riigiarhitekti amet on selle üks väljendusvorme. Näiteks Saksamaal sipeldakse keskkonna arendamisel planeerimisotsuste politiseerituse rägastikus nagu Eestiski. Suure hurraaga alanud Berliini(de) ruumiline ühendamine on liiva jooksnud. Tänaseks on sellele ka diagnoos pandud: ülepolitiseeritus. Sakslased püüavad olukorda muuta, alustada uuesti professionaalset diskussiooni. Samal ajal on aina rohkem maid maailmas, kes võtavad aluseks Hollandi mudeli, kuna see on ennast hästi õigustanud. Crouweli sõnul pöördub tema poole aina rohkem eraettevõtjad palvega konsulteerida projekteerimistegevust, kuidas on riik ühel või teisel juhul saavutanud nii kvaliteetse tulemuse. Ettevõtjad soovivad arendada pikemas perspektiivis, eesmärgiga suuremat kasumit teenida. Selle asemel et kiire kasumi huvides inimesed ja linnad lähiaastatel hätta jätta ja seega negatiivset imagot tekitada.
Eestile on vaja riigiarhitekti institutsiooni, eriti just meie väiksuse tõttu. Mõne inimese palkamine võiks kokku hoida sadu miljoneid riigi raha ja aidata korraldada eraettevõtjate miljardite kulutamist ka tulevasi põlvkondi silmas pidades. Seda ilma reaalse või täitevvõimuta. Elagu riigiarhitekt! Alustuseks elagu diskussioon riigiarhitekti teemal – kuhu, kuidas, miks ja kellele?
Lisainformatsioon www.rijksbouwmeester.nl.
