Kontsertettekanne on ooperi esitusele omaette proovikiviks, sest puuduvad atmosfääri loovad lavakujundus, kostüümid, valgusefektid ning esile kerkib vaid muusika. Lauljatele on bel canto ooperi esitamine ilma lavastuseta suur kokkuvõtmine ja meisterlikkuse mõõdupuu. Alates ooperi avamängust oli tunda dirigendi kindlat ja tundlikku musitseerimist, piltide loomist, kaunikõlalisuse taotlust, eri meeleolude esiletõstmist ja edasiandmist. Üllatav oli Hold-Garrido oskus juhatada ja koos hoida soliste, olles nende poole seljaga. Tema tunnetuslikkus ja usaldus lauljate erinevate emotsionaalsete seisunditega musitseerimise vastu oli iseäranis muljet avaldav. Vaid üksikutel hetkedel näis dirigent vajalikuks pidavat otsest silmsidet solistidega. Muusika oli ülim ja musitseerimine erakordselt mõjus.

Druiidide ülempreestrinna Norma keelatud armastus Rooma asekonsuli Pollione vastu on ooperi süžeed käivitav ja muutev jõud. Kahe lapse emana tunneb Norma laste isa Pollione vastu nii vihkamist kui armastust. Lisaks ilmneb, et Pollionel on romantilised tunded lahvatanud Irminsuli templi noore preestrinna Adalgisa vastu. Norma rolli iseloomustavad emotsioonide äärmused, hingestatud armastusest kuni soovini mõrvata oma lapsed. Virginia Wagner võlus Normana kuulajaid tõelise emotsionaalsusega ja kauni hääle suurepärase valdamisega. Ooperi tuntuim sopraniaaria „Casta diva” („Vooruslik jumalanna”) sai tema esituses täiuslikkuse mõõdu: tämbririkkus, pianissimo valitsemine ja hääle voolav ühtlus olid erakordselt nauditavad. Lauljanna dramaatiline lähenemine oli samuti veenev ja kahtlemata oleks tema esituses huvitav näha-kuulda rollilahendust tõelises ooperilavastuses.

Suurepäraseks kujunesid Norma stseenid ja duetid Adalgisaga, kelle partiid esitas võrdväärse kindlusega Helen Lokuta. Nauditav oli Lokuta ansamblitunnetus vokaalselt väga nõudlikus partiis. Häälte sobivus ja sarnane häälekäsitlus lõid suurepärased muusikalised ansamblid. Pollione osatäitja Kaludi Kaludow on õnnistatud erakordse tämbririkka tenorihäälega. Hääle jõulisus ja mahlakus teevad nauditavaks iga lauldud fraasi. Midagi väga heas mõttes pavarottilikku oli Bulgaaria tenori häälekäsitsuses ja koguni välimuses. Kaunikõlaline hääl on Bellini muusika edasiandmisel kahtlemata ülioluline ja Kaludowil oli häälerikkust küllaga. Druiidide juht Oroveso oli Mati Palmi laulduna väärikas ja kõlamahukas. Pollione sõber Flavio Oliver Kuusiku esituses veenev ja kaunikõlaline. Norma usaldusaluse Clotilde rolli esitas sobiva lüürilise häälega noor lauljatar Kristel Pärtna. Rahvusooperi koor paistis silma väga hea vokaalse kõlaga, nüansirikkuse ja selge diktsiooniga. Bellini „Norma” meisterlik esitus Alberto Hold-Garrido juhatusel pälvis publiku heakskiidu üksmeelse püstitõusmise ja suure aplausiga.