Eks see ennekuulmatu lugu muidugi oli. Põhilisteks protestijateks olid siiani olnud ju õed ja arstid, teinekord lasid ka vedurijuhid uljast vilet. Nüüd äkki näitas aga neljas võim endast eespool olijatele hambaid.
Mingit suurt ühiskondlikku vapustust nendele mõtteavaldustele siiski ei järgnenud. „Tavakodanik kehitas üksnes õlgu. Ajalehtede valged esiküljed läksid talle korda samavõrd kui halli kassi käekäik,” konstateeris Mihkel Mutt (PM , 24. III 2010).
Aga see oli alles algus. Sündmused jõudsid haripunkti sama aasta sügistalvel, kui sai selgeks, et riigikogu võtab suure tõenäosusega allikakaitseseaduse vastu. Enne eelnõu teist lugemist saatis Eesti Ajalehtede Liit õiguskantslerile kirja palvega analüüsida eelnõu teksti vastavust põhiseadusele (PM, 22. XI 2010).
Võta näpust! Indrek Teder ei võtnud EALLi avaldust üldse menetlussegi, sest õiguskantsleri arvates ei saa ta tegeleda eelnõudega, mida pole veel vastu võetud. Ka eelnõu muudatused polnud põhiseadusega vastuolus.
Lootus ei kustunud veel! „Kui eelnõu ülehomme siiski läbi läheb, lubas Mart Raudsaar, et liit loodab presidendile. Viimase võimalusena kavatseb Eesti Ajalehtede Liit kaevata otsuse edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Raudsaar kinnitas, et isegi, „kui keegi peaks minema selle pärast vangi või tuleb maksta hiigelsummasid, tehakse seda, nui neljaks” (Äripäev, 24. XI 2010).
25. novembril 2010 võeti riigikogus vastu ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus. 10. detsembril kuulutas president selle välja. Mõni tund hiljem valis seesama EALL Toomas Hendrik Ilvese 2010. aasta pressivaenlaseks. Nii lihtne see oligi.
„Vaikiva ajastu seadus” hakkas kehtima 2011. aastal. Kohtukivid jahvatavad aeglaselt ning ega paljud uskunudki, et kohe-kohe algab ajakirjanike massiline represseerimine. Aga eespool tsiteeritud appikarjeid silmas pidades pidi kõigile olema selge, et pärast selliseid seatempe kukub meie pressivabaduse indeks kolinal. Organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud korraldatud konkursil olime 2010. aastal saavutanud märkimisväärse kümnenda koha, sedakorda oli oht, et „meie murdmaamehed ei jõua kolmekümne parema hulka”.
See oli asjatu kartus. Meilt võeti sõnavabadus, kuid sellest hoolimata tõusis Eesti 2011. aasta edetabelis ja me jagame Hollandiga kolmandatneljandat kohta. Maadluses ja poksis tähendaks see pronksmedalit.
Aga ärgem sattugem eufooriasse, sest nagu kirjutas pärast raporti läbilugemist Mart Raudsaar, on üheks „Eesti positsiooni paranemise põhjuseks pressivabaduse indeksi tabelis üldine pressivabaduse olukorra halvenemine, sealhulgas mõnedes Euroopa Liidu liikmesriikides” (PM , 30. I 2012). EALL i tegevjuht toob näiteks Bulgaaria, kes kukkus aastaga kümme kohta ja on praegu maailmas 80. Tõele au andes olid Bulgaaria seltsimehed Eestist ka aasta varem 60 kohta tagapool, nii et see ei saa olla meie võidu võti. Pigem peaks küsima, millised ajakirjandust piiravad seadused võeti vastu Islandis ja Šveitsis, et me neist pressivabaduse indeksi arvestuses mööda vuhisesime. Meie ajakirjanike vaprusele ja töö kvaliteedile rõhuda eriti ei saa, sest Piirideta Ajakirjanike pressivabaduse indeks seda ei mõõda. Võimumehi ja igat sorti ametnikke kiita aga ei tahaks, kuigi nemad vist lõid selle õigusliku baasi, mille pealt see pronksmedal tuli.