Euroopa Liidu ja maailma kliimapoliitika kujundamisel on eelkõige lähtutud rahvusvahelise kliimateadlaste paneeli IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) mahukast, üle tuhande leheküljelisest raportist, millest viimane, neljas ilmus 2007. aastal. Käsil on viienda raporti koostamine, mis peaks ilmuma oktoobris 2014. Oluline on meeles pidada, et IPCC neljanda raporti koostamise tarbeks analüüsiti üle 10 000 eelretsenseeritava teadusartikli, mis puudutavad Maa ökosüsteemide muutumist, sh geoloogilises ajas.
Arusaadavalt kehtivad teadustöö tulemused teatud tingimuste, teatud tõenäosuse ja usalduspiiri juures. Loodusteadustes on tavapärane, et tulemuste kehtivuse (usalduse) alampiiriks loetakse 95% tõenäosust/usaldust. Globaalse kliima muutumises on sedavõrd palju tegureid ja seni teadusele ja teadlastele tundmatuid seoseid, mille kohta on enam kui keeruline saavutada 95% tõenäosust. Seetõttu on IPCC kasutanud oma kokkuvõtvates töödes kolme hinnangut: kokkuleppe tugevus (degree of agreement) teadlaste seisukohtades; usalduspiiri ulatus (confidence level) ja esinemise tõenäosus (probability of occurence). Tõendeid kliima muutumise kohta võib leida ka mujalt teaduskirjandusest, kuid ilmselt on just IPCC raportid kõige paremad selleks, et mittespetsialistidena saada üldistatud teavet kliimamuutuste põhjuste ja tagajärgede kohta. IPCC raportis kasutatakse kliimat kujundavate tegurite ja muutuste kirjeldamisel just eespool toodud tõenäosuse ja usalduspiiri skaalat. Nagu raportist lugeda, on eri teguritel tänapäeva teadmistele tuginedes erinev tõenäosus/usalduspiir. Kokkuvõttes tuuakse ära need Maa kliimat mõjutavad tegurid ja põhjused, mille tõenäosus/ usalduspiir on kõrge. Neljanda raporti sünopsis on kättesaadav aadressil: (http://www.ipcc.ch/publications_and_data/publications_ipcc_fourth_assessment_report_synthesis_report.htm)
Viidatud IPCC neljanda raporti kokkuvõttes on mitmete trendide puhul toetutud nii geoloogilise ajaskaala kui ka inimaja skaalale. Ajaskaala on üks aspekt, mis on tekitanud kliimaaruteludes segadust. Geoloogiline ajaskaala, mille järkude kestust mõõdetakse miljonites aastates, ja inimajaskaala, mida mõõdetakse enamasti kümnete (inimpõlv), saja või sadade aastatega. Arusaadavalt ei saa kliima muutumisest rääkida mõne aasta lõikes, sel puhul on tegemist ilmastikumuutustega. IPCC defineerib kliimamuutust järgmiselt: „Kliimamuutusteks loetakse muutusi globaalse kliima seisundis, mis on märgatavad (näiteks kasutades statistilisi mõõtmistulemusi) kliimaaspekte iseloomustavate keskmiste näitajate kõrvalekalletena ja/või muutlikkusena, mis kestavad laiendatud ajaperioodi (aastakümnete või pikema aja) jooksul. Kliimamuutused võivad olla tingitud nii looduslikest muutustest kui olla ka inimtegevuse tagajärg.”
Kliima muutumise põhjuste osas on samuti palju teadmatust, kuid parimad teadmised on samuti kokku võetud IPCC raportites. Viimases raportis (2007) märgitakse järgmist: „Maa atmosfääri CO2 (süsinikdioksiidi) ja CH4 (metaani) kontsentratsioonid 2005. aastal ületasid kaugelt viimase 650 000 aasta keskmist looduslikku taset. Globaalne CO2 kontsentratsiooni tõus on põhiliselt tingitud fossiilkütuste kasutamisest ja maakasutuse muutustest, millel on oluline kuid väiksem roll. On väga tõenäoline et CH4 kontsentratsiooni tõusu põhjustajaks on esmajoones põllumajandus ja fossiilkütuste kasutamine. N2O (lämmastikdioksiidi) kontsentratsiooni tõus on eelkõige tingitud põllumajandusest.”
Kliimaaruteludes on tõstatatud, sh akadeemik Raukase poolt, küsimus, et miks on arvutuste aluseks ainult CO2, kui kasvuhoonegaase on teisigi. Teised kasvuhoonegaaside emissioonid on IPCC kokkuvõtetes viidud CO2-põhiseks, st ümber arvutatud CO2 toimeks, pragmaatilistel põhjustel: lihtsam on arvutada ja tulemusi on parem avalikkusele esitada. Kasvuhoonegaaside mõju on arusaadavam selgitada ühe ekvivalentgaasi kaudu, kui kirjeldades kümneid eri gaase keeruliste nimede ja nende spetsiifiliste toimemehhanismidega.
Kliimadebati põhiküsimus taandubki ju lõpuks sellele, kas praegusi teadmisi ja kliimateadlaste prognoose peetakse piisavaks, et teha muudatusi majanduses ja ühiskonnas laiemalt, või jääda ootama lisatõendeid, et saavutada kliimateaduse 95% või kõrgem tõenäosus/usaldus. Valdav enamik teadlasi ja poliitikuid on siiski seisukohal, et teadmised on piisavad, et teha ümberkorraldusi, mis leevendavad kliimamuutuste põhjusi ja aitavad inimkonnal kohaneda tagajärgedega. Kui jääda veel aastateks ootama uusi andmeid ja praegu mitte midagi ette võtta, siis võib vajalike meetmete rakendamine jääda pöördumatult hiljaks. Ja kuigi vaidlus kliimamuutuste inimmõju ulatuse osas jätkub, siis terve mõistus käsib meil selles vaidluses uskuda ikka kliimaspetsialiste – nii nagu kingi laseme parandada kingsepal, mitte katlakütjal.
Kasulikku lisalugemist:
Washington, H., Cook, J. Climate Change Denial. Heads in the Sand. Earthscan, 2011.