Kui rääkida visuaalsest poolest, siis viivad Lukas Nolli (Saksamaa) lavakujundus ja kostüümid tegevuse XIX sajandi lõpu Egiptusse, Inglismaa okupatsiooni ja Euroopa-vastaste rahutuste aega. Seda anakronistlikku paralleeli imperialistliku Suurbritannia protektoraadi ning vanade roomlaste vallutuste vahel on kasutatud varemgi, kas või juba mainitud McVicari lavastuses. Nolli lavakujundus on väljapeetult lihtne, kuid mõjuv. Kunstnik on eraldanud lava puidust karkassidega leidlikult mitmeks tsooniks, mis võimaldab lahutada tegelasgruppe üksteisest. Huvitaval kombel aitab laval püstitatud ehitiste tinglikkus muuta väga usutavaks mitmeid naiivselt ebarealistlikke või staatilisi ooperistseene. Kostüümide osas pole lavakunstnik olnud sama järjepidev nagu lavakujunduses: võis näha nii tänapäeva rõivastust, osmanite riigi või kolonialismiaegseid elemente kui ka XVIII sajandi parukaid ja krinoliinkleite. Kostüümide valik oli siiski enamasti põhjendatud ning isegi kui ooperi lõpustseenis lavale ilmunud parukaga õukondlased ei sobinud väga hästi kokku eelnevalt toimunuga, toonitas see omal moel ooperi erilist vanamoodsat tinglikkust, mida selles žanris siiamaani hinnataksegi.

Tulles nüüd tagasi alguses püstitatud küsimuste juurde, peab kohe tõdema, et baroki vokaaltehnikaga ei olnud enamik soliste tuttav. Erandiks oli siinkohal metsosopran Teele Jõks (Caesar), kelle repertuaaris on selle ajastu muusika teatavasti olulisel kohal. Ta oli ehk ainuke, kes tundis end hästi nii lõpmatuid kaunistusi improviseerides kui ka retsitatiivides. Jõksi kogemust võis eriti tähele panna accompagnatoretsitatiivides, kus dirigent rakendas kogu keelpillirühma ning muusika kippus muidu meenutama klavessiiniga esitatud Rahmaninovi. Enamiku osatäitjate puhul ei erinenud laulmismaneer accompagnato’des millegi poolest aariates kuuldust. Kuna retsitatiivid peavad jäljendama kõnemeloodiat ning juhtiv roll on siin just lauljatel, tekitas romantiliselt laialivalguv saade solistides pahatihti ebakindlust. Seda võis tähele panna ka secco-retsitatiivides, milles kõnesolevatel etendustel kasutati koos basso continuo rühmaga läbinisti ka harfi, tulemuseks rohkem laulvust ja vähem kõnelähedust ning solistide ja saaterühma nõrgem koordineeritus.

Muusikaline juht ja dirigent Andres Mustonen on oma viimastes intervjuudes korduvalt toonitanud individuaalse lähenemise ja loomingulise vabaduse tähtsust. Tundus, et see iseenesest tore põhimõte ei väljendunud „Julius Caesaris” alati kõige õnnestunumalt, vähemalt kontakt solistide ning orkestri ja dirigendi nägemuse vahel ei paistnud olevat kuigi hea. Dirigendi karismat ja emotsioone oli küllaga, kuid viimased võinuksid olla diferentseeritumad ja nüansirikkamad. Olgu peale, et barokkaaria keskendub ühele kindlale afektile ehk emotsionaalsele seisundile, on sellegipoolest võimalik leida erinevaid varjundeid ja neid interpretatsioonis välja tuua. Pahatihti tundus aga, et lauljad püüdlevad selle poole rohkem kui orkester. Eriti ilmekas oli kontrast ühte emotsionaalsesse seisundisse takerdunud dirigendi ja orkestri musitseerimise ning Teele Jõksi väga peene ja läbimõeldud esituse vahel Caesari eksistentsiaalses monoloogis „Alma del gran Pompeo/ Non é si vago e bello il fior nel prato”.

Kõik need probleemid võtsid aga võimendatud mõõtme II vaatuse kuulsas avastseenis, kus Kleopatra võrgutab Caesarit, korraldades oma palees etenduse. Partituur näeb selles stseenis ette „erinevatest pillidest” koosneva ansambli lava peal. Estonia lavastuses leiti visuaalselt huvitav, kuid kõlaliselt äärmiselt ebaõnnestunud lahendus: selle väikese konsordi mängijad on asetatud nii lavale kui ka looži. Paraku muusikud kas ei näinud üksteist ja/või dirigenti või olid põhjused akustilist laadi, igatahes mõjutas selline paigutus koosmängu kahjustavalt. Vähemalt kostis muusika publikuni läbisegi, mistõttu hakkas kahju Helen Lokutast ja Katrin Targost, kes üritasid kaootilisele saatele vaatamata esitada väärikalt ooperi ühte hittaariat „V’adoro, pupille” („Imetlen su silmi”).

Solistide esitust mõjutas kindlasti ka partiide kohendamine teistele hääleliikidele. Händeli rollijaotus ooperis ei ole sugugi juhuslik: „Julius Caesar” on eelkõige ooper noortest, võimujanulistest ja energilistest inimestest ning sellele vastavalt valis Händel ka peategelaste hääleregistrid. Loomulikult praktiseeritakse kõrgetele kastraadihäältele loodud muusika (Caesari, Ptolemaiose ja Nirenuse partiid) transponeerimist tänapäeval väga palju ja on arusaadav, et Estonia lavastuses lähtuti teatri enda ressurssidest, kuid partiide teisaldamine madalamale mõjutab paratamatult ka seda, kuidas kujutatakse ja ka tajutakse tegelaste karakterit. Sellist häälelist (ning ka ealist) transformeerumist rakendati rahvusooperi lavastuses Caesari (sopranist metsosopraniks), Kleopatra (sopranist metsosopraniks), Ptolemaiose (metsosopranist bassiks), Sextuse (sopranist tenoriks) ja Nirenuse (sopranist metsosopraniks) rollide puhul. Selle tulemusel kõlas näiteks teoreetiliselt impulsiivne, kirglik ja võimuahne Kleopatra enamikus aariates elutargalt, verinoor Ptolemaios brutaalselt, keevaline ja lapseeas Sextus kainelt. Ka Caesar, kes, muide, ei ole Händelil ajalookohane 54aastane vananev riigimees, vaid vapper sõdalane ja tuline nautleja, oleks kõlanud kõrges registris kindlasti teisiti.

Mõlemad Caesarid (Jõks ja Liiv) on oma meesrolli hästi sisse elanud. Teele Jõks oli näitlejana alguses ehk vaoshoitum, kuid muusikaliselt valmistas tema esitus äärmiselt positiivse üllatuse. Monika-Evelin Liivi rollijoonis oli väga loomulik ja vitaalne, kuid Corneliana, s.t algupäraselt just metsosopranile kirjutatud partiis kõlas ta palju loomulikumalt kui Caesari rollis. Tema tugev ja mahlane hääl sobis Cornelia traagilise tegelaskuju kujutamiseks suurepäraselt. Kui Liivi Cornelia jättis tõelise uhke roomlanna mulje, siis Juuli Lille (samuti metsosopran) kehastatud Cornelia oli väga emalik ja soe karakter ning kokkuvõttes said mõlemad osatäitjad imehästi hakkama.

Kleopatrate paar oli veelgi eripalgelisem. Esietendusel Egiptuse kuninganna rolli laulnud Helen Lokuta loodud tegelane oli väga veenev: tema Kleopatra oli kord koketeeriv kaunitar, kord võimuahne noor valitseja, kord truu armunud naine, kusjuures kõik need ümberkehastumised õnnestusid Lokutal väga loomulikult ja ühtviisi veenvalt. Järgmisel õhtul esines samas rollis Katrin Targo, kelle puhul tundus kohati, et talle ei sobi mitte kõik Kleopatra alter ego’d. Lavaliselt väga huvitavalt kehastasid oma rolli René Soom ja Aare Saal (Achillas) ning Mart Laur (Ptolemaios). Teiste tegelaskujude näitlemine jäi üldiselt ebaühtlaseks, mille põhjus võis osaliselt ollagi hääleliikide väljavahetamine, aga mõnikord nappis veenvust lihtsalt sellepärast, et kogu energia kulus keerulistele baroki vokaalpartiidele.

Iga lavastus eeldab aga harmoonilist meeskonnatööd ja ühe osatäitja panust ei saa vaadelda lahus teiste omast. Kui võrrelda kahte esimest etendust, siis oli esietendusel tegelastevaheline keemia palju tugevam kui teisel õhtul. Õhus oli muidugi tunda ka esietendusele omast ärevust, kuid see ei olnud närvilisus, vaid nimelt publikut kaasa kiskuv ja rõõmus erutus. Teisel õhtul ei avanenud tegelaskujude suhted alguses nii eredalt, kuid tegevuse arenedes see vaoshoitus pikapeale kadus.

Lõppkokkuvõttes oli rahvusooperi „Julius Caesari” lavastus kohati problemaatiline, kuid valmistas ka väga meeldivaid üllatusi. Etendusest saadud vastakad muljed võttis omamoodi kokku üks mu taga istunud Soome kodanik, kes ütles pärast etenduse lõppu autoriteetselt „Muusikki oli hyvä”. See oli ka mõneti ülekohtune, sest Estonia meeskond on teinud väga suure töö ja Händel ei olnud ainuke, kes kiitust väärib!