Mõnedki tähed – meie Asszonyi, itaallane Magri või rootslanna Giotas – laulsid nii suure sisseelamisega, ei kontsertesituse raam kippus ununema ja tekkiski tunne, et viibime teatrietendusel. See näitab selgelt lauljate ja kogu esitajaskonna võimekust viia publik esitatava muusika konteksti. On lausa kiiduväärne, et seesuguse kontserdi tugevat taset suudab koos väljapaistvate külalistega hoida Vanemuise oma lauljate kaader! Loengi selle galakontserdi suureks õnnestumiseks võimet hoida publiku emotsionaalset pinget, mis mitmel korral viis vaimustusepuhanguni. Vaimustumise märgiks oli ka maruline lõpuaplaus püsti seisvalt publikult.

Galakontserdi dramaturgilise ülesehituse seisukohast jäi eriti meelde kontserdi teine pool: operetilt suunduti populaarsetele ooperikatkenditele, meil vähe tuntud väga ekspressiivselt itaallaselt Francesco Cilealt suuremate ja dramaatilisemate numbrite poole. Tõusukaare lõpetas värvikas kvartett Verdi „Rigolettost” (Asszonyi, Giotas, Magri ja Karp), mis tuli kordamisele ja Gildasid oli siis laval juba kaks – lisaks Giotasele ka Valentina Kremen. Magri demonstreeris siingi ülevoolavat lavalist temperamenti, millele teisedki vapralt sekundeerisid. See show-elemente sisaldav stseen oli oma spontaansuses ja musikaalsuses selge märk lauljate ja pillimeeste potentsiaalsetest võimetest.

Lavamuusika propageerimise seisukohalt on galakontserdi vorm tänuväärne. Tõeline ooperi- või operetifänn saab ühe õhtuga elavalt kätte terve buketi parimaid palu ja kui juhtuvad olema veel tippsolistid, siis kujuneb kontserdist sündmus, mis jätab hinge jälje. Sellise elamuse pakkus just kõnealune galakontsert: rõõmu teeb korraldajate hool nii heade solistide kohaloleku kui hea ning vaheldusrikka repertuaarivaliku eest. Ka Vanemuise värske peadirigendi Paul Mäe professionaalsus ja galantsus oli üheks kõrgendatud tonaalsuse puistajaks orkestrantide ja publiku sekka.