Näen juba ära, et kipun selles arvustuses minema küll seda teed, et räägin rohkem lavastuse aluseks olevast jutustusest kui lavastusest enesest, aga näen seda mõnes mõttes Kertu Moppeli valitud lavastusviisile loomuliku tagasisidena. Nagu juba öeldud, on lavastaja valinud loo jutustamiseks orgaanilise vormi, kus lavastuses puuduvad üleliigsed trikid, kõik kulgeb loomulikult ja nii ongi saanud võimalikuks loo enese kandvate momentide, loo tuuma, esiletoomine.
See on omakorda võimalikuks saanud väga tugevas koostöös ainsa laval viibiva näitleja Lauri Kaldojaga, kes teeb monolavastuses oivalise rolli. Noorele näitlejale ei saa olla kuigi lihtne kanda üksi tervet lavastust, Kaldoja suudab aga kehastuda Charlieks ja elada tema teekonna publikule nii usutavaks, et ei tekigi küsimust, kuidas ta seda teeb või milliseid vahendeid kasutab. See ei saa olla kuigi kerge ülesanne juba tulenevalt loo ülesehitusest, loo mina-jutustaja on pidevas muutumises – s.t ei muutu mitte inimene, kes jutustab, küll aga selle inimese isiksus. Kui Kertu varasemate lavastuste puhul on taotluslikult esile toodud struktuur ja kasutatud võtted, siis praegu on olukord täpselt vastupidine. Vaatajana mõtlen loo üle, mitte selle üle, kuidas seda esitatakse. Selline mõnes mõttes isetu lähenemine on sümpaatne.
„Lilled Algernonile” on ajatu ja universaalne lugu ühiskonnast, mis ei talu erinevusi ja püüab kõike keskmise standardi kohaseks mugandada. Kui kohaldamine ei õnnestu, siis on mõista püüdmisest oluliselt lihtsam võõristust tekitava elemendi endi hulgast väljaheitmine. Tegemist on mõnes mõttes veidra olukorraga, kus ühiskond mitte ei koosne indiviididest, vaid on ise indiviid, seejuures üsna autoritaarne. Tuletagem meelde, et lavastuse aluseks olev jutustus (hiljem on Keyes selle põhjal kirjutanud ka täispika romaani) pärineb 1959. aastast. See, mida nüüd Rakvere teatri laval näha võib, ei tundu (kahjuks?) aga sugugi nii aegununa, hoolimata sellest, et tekstis muudatusi peaaegu ei ole. See tundub pisut hirmutavgi – riskides klišeedesse langeda, siis kuidas sellega tänapäeval ikkagi on – kas ühiskond on inimese jaoks või inimene ühiskonna jaoks?
Kui ühelt ulmehuviliselt tuttavalt uurisin, mis teeb „Lilled Algernonile” jutustusena nii eriliseks, siis tema nägi loo taustal peegeldumas teatavat kreekaliku tragöödia fooni, inimese püüdu ületada saatust, mis hoolimata kõigest ei õnnestu. Ka Charlie, olles mingi aja vältel ilmselt intelligentseim inimene maailmas, ei suuda eesolevat takistada. Selle loo puhul ei peitu teadmistes võim. Märkide tõlgendamine ei muuda Charliet kellekski muuks kui … märkide tõlgendajaks.
Tragöödiate võimalikkus on seotud võimega tajuda aega. Ajarännakute (mis sest, et mõtteliste) tegemise võime minevikku ja tulevikku on väga suure tõenäosusega midagi inimestele kui liigile ainuomast. Üks maailma tunnustatumaid mälu-uurijaid Endel Tulving* on kirjeldanud kronesteesiat kui teadvuse vormi, mis lubab inimesel mõtelda subjektiivsele ajale ja teeb võimalikuks rändamise läbi subjektiivse aja. Inimesed loovad tähendusi aga just sündmuste korrastamise kaudu isiklikul ajateljel. See, et inimestel on võime mõelda ajas ettepoole ja tahapoole – nii enese elu kui ka näiteks järeltulevate põlvkondade seisukohalt – teeb võimalikuks ka suured tragöödiad. Kõiki juhtumisi on võimalik siduda omavahel tähenduslikuks tervikuks.
Nii peitub ka Charlie Gordoni isiklikku tragöödiat käivitav jõud muu hulgas just sellessamas ajalisuses: Charlie ihkab (tulevikus) saada targaks. Olles targaks saanud, mäletab ta minevikku, inimeste suhtumine temasse teeb ta õnnetuks ja üksildaseks just võrreldes minevikuga jne. Charlie ja tema õpetaja miss Kinniani (lavastuses on lisatud selle tegelaskuju jutustus häälsalvestise kujul) kaudu ilmnevad ka Kinniani süümepiinad, mille põhjustab asjaolu, et ta on Charliet eksperimenti soovitanud. Kui alguses soovitust andes tunnetab ta mingil määral ette selle ohtu, siis lõpuks näeb seda ohtu realiseerumas. Kui Charlie IQ hakkab pärast operatsiooni tõepoolest kasvama ja edestab peagi ka operatsiooni teinud arstide oma, asendub ümbritsevate inimeste varasem haletsus hirmuga. Charlie igatsus saada targaks asendub ümbritseva tegelikkuse tajumisest tuleneva õõvastusega.
Küllap võiks siit edasi ja tagasi mõtisklema jäädagi, aga lõpuks peaksin nähtu ikkagi kuidagi kokku võtma. Näiteks nii: „Lilled Algernonile” on huvitav lavastus – see on tehtud minimaalsete vahendite ja väheste inimestega ning seda mängitakse väikeses ruumis, aga samal ajal on sellesse paigutatud maksimaalne energia ning loo tähendusväli on, khm, ulmeliselt lai.
* Endel Tulving. Mälu. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2002.