Aga ka madalamal, näiteks munitsipaaltasandil püüavad otsustajad ikka kultuurivaldkonna autoriteete oma mõnikord nurjatuvõitu kavatsuste viigilehena kasutada. Ja kahjuks ei ole viigilehed ise sugugi alati piisavalt valvsad, et rumalusi vältida. Viimati astusid valusasti rehale Eri Klas ja Rein Rannap, kellelt pealinna propagandalehe jaoks meelitati välja emotsionaalsed, ent vähesele või pigem eksitavale informatsioonile toetuvad avaldused Tallinnas Pikal tänaval asuva Mustpeade hoone tuleviku asjus. Nimelt mahitati (arvatavasti Tallinna linnapea nõuniku Jüri Kuuskemaa poolt, sest just tema on olnud viimastel nädalatel meedias mustpeade kohta aktiivseim valeinfo levitaja) lugupeetud muusikud väitma, nagu tähendaks hoone Eestis kehtivate seaduse järgi tagastamine õigusjärgsele omanikule hoone sulgemist avalikuks kasutuseks, kultuuriroima seega.
Öeldes, et hoone tagastamine on „kultuuritegijate solvamine”, kvalifitseeris Klas solvajateks praeguseks hetkeks mustpeade organisatsiooni avalikeks eestkõnelejateks kujunenud Peeter Tulviste ja Toomas Tamsare. Tartu ülikooli (endise) rektori positsioon on akadeemilises ilmas võrdväärne muusikailmas ERSO peadirigendi omaga. Ülikoole nagu orkestreidki ei juhi juhuslikud, moraalitult saamahimulised või andetud pätid. Ka mittetulunduses aktiivseid ettevõtjaid on me õhtumaises ühiskonnas normaalne pidada kogukonna alustaladeks. Klasil ega kellelgi teisel (peale parteiliste käpikute, muidugi) pole alust kahtlustada oma lugupeetud ja võrdväärselt prominentseid kaaskodanikke nende senise elu põhjal kuritegelikes kavatsustes. Ajalehes muretsemise asemel oleks võinud võtta telefoni ja akadeemik Tulvistelt endalt küsida, mis plaanid seaduslikul majaomanikul tulevikuks on. Kahtlemata oleks ta vastuseks kuulnud sedasama, mis ajaleheski kirjas oli – et puudub kavatsus maja avatud režiimi muuta.
Nüüd on asjata paksu verd tekitatud, kusjuures ühe vaidluspoole motiivid on selged, teise – kes ise veel avalik võim – omad aga endistviisi hämarad. Tallinna linnavõim laseb õigusjärgseks subjektiks tunnistatule maksuraha eest pangega laimu- ja kuulujutte kaela valada. Tipptaset näitab seejuures just õuenõunik Kuuskemaa, kes ei häbene avalikkust eksitada väidetega stiilis: „Nad tahavad selle maja pensionisammasteks müüa” ja „Nad tahavad sinna Hugo Bossi poe ja kasiino teha”. Iseenesest poleks neiski tegudes midagi keelatut, kuid kui organisatsioon on avalikult kinnitanud muid kavatsusi, siis miks teda mitte uskuda.
Kui erapooletu kõrvaltvaataja seab kõrvuti Mustpeade vennaskonna ja Tallinna linnavõimu (eriti Kesklinna linnaosa valitsuse) teod, siis esimese register on puhas, teise puhul aga ei kuule juba pea 20 aastat muust kui kinnisvaraga seotud skandaalidest ning mida aasta edasi, seda enam ka kohtuni jõudvatest korruptsioonikaasustest. Öelda selle taustal, et linna(osa)võim on kinnisvarale hea peremees, võiks painduda küll ainult väga informeerimata suu.
Vanalinnas Sirpi toimetades on mul pikka aega olnud võimalik linnavalitsuse avalikku vilgast tegevust jälgida. Aasta-aastalt meenutab see aina enam kostüümikarnevali, kusjuures üha keerulisem on nende sameti- ja brokaadimägede vahelt selgust saada, kes on kuningas ja kes narr. Sest aina narrim kogu koosseisus see paisuv seltskond välja näeb. Inimlikult võib ju mõista linnavõimu hirmu mustpeade ees, kes rae rikutuse tasemelt mõõtes tunduvad ohtlikud konkurendid kostüümivõistluses. Äkki hakkavad ka sulega kübarates uhkeldama, võtavad maikrahvi valimise enda kätte, võib-olla koguni kaitsevad mõne seni uhkelt Kuuskemaa mundrit ehtiva sümboli autoriõigusega?
Kommunikatsiooni on palju ja olgu pealegi, kuid see ei pea tähendama kiretorme ja eksistentsiaalseid heitlusi, mis iseloomustasid iseseisvuse taastamise päevi. Rahu ja stabiilne riiklus peaksid võimaldama asjalikku, argumenteeritud arutelu, mis toetub faktidele ja vastastikusele lugupidamisele. Pidades meeles, et ühelgi kodanikul pole kohustust argielu üksikküsimustes lakkamatult poolt valida, ning kellegi, kes ise soovib varju jääda, mahitusel dramaatilisi avaldusi teha. Kui neid aga teha, siis ei tasu ka imestada haiget saamise üle. Ka praegu võiks lugupeetud dirigendi avaldust täpsustades öelda, et kui kultuuritegijaid solvati ja nad haiget said, siis mitte seetõttu, et mustpead oleksid närukaelad, vaid ikka neid mahitanud linnavõimu närususe tõttu. Ometigi ei taha ma siin lõpetuseks loovisikutele reiljanlikult oma liistude juures vaikimist soovitada, vaid ainult enne häälitsemist faktide tuvastamist, kaalutlemist ning liigsetest suhetest (partei) meediaga hoidumist.