Naiste osavõtt poliitikategemisest on kahtlemata ka poliitiline küsimus. Aga vähemalt samavõrd, ja ma pean tunnistama, et minule kui ajaloohuvilisele isegi veelgi enam, on see kommete, mentaliteedi arengu, moodide ja uskumuste küsimus. Neid kombeid, moode, uskumusi, eelarvamusi jne saab muidugi omakorda mõjutada poliitiliste otsustega. Aga siin on vähemalt kaks võimalikku, ma ütleksin, komistuskivi. Esiteks on kombed, moed, uskumused ja mentaliteedid midagi sellist, milles on väga raske selgesti näha. Eriti mis puutub enda, oma aja kommetesse. Me kõik, muuseas mehed võib-olla isegi rohkem kui naised, oleme moe ohvrid. Jutt kommete muutmisest on tihti üks uus mood. Ja mitte kunagi pole see päris siiras. Sest ükskõik, kas jutlustame alalhoidlikkust või revolutsiooni, kommete valdkonnas oleme oma südames konservatiivid. See puudutab meie maailmatajumise aluseid ja me tegelikult ei taha, et neid aluseid väga vapustataks. See on liiga valus. Oi kui tihti on revolutsioonilised kõned hoopis muutustehirmu, reaktsiooni suitsukate.
Siit ka teine raskus. Kombed muutuvad väga aeglaselt, mitmete põlvkondadega. Nii et kui räägime naiste osast poliitikas, selle osa muut(u)misest, siis räägime igal juhul pikemast perspektiivist. See ei ole tänase ega homse küsimus. See on inimkonna arengu küsimus. Ma ei ütle midagi vahetu poliitilise aktsiooni vastu, kuid selle kõrval peaks alati olema, eriti kommete valdkonnas ka refleksioon, kommete ja moodide uurimine, vaatlemine, nende arengu analüüs. Moodne sotsioloogia võib siin ju natuke aidata, aga mitte ülearu. Sest sotsioloog oma küsimusepüstitusega on ise tihti moe ohver, moeteemade vang. Vähemalt tuleks sotsioloogia andmed alati paigutada ka ajaloolisele taustale. Lõpuks on ajalugu ainus, mis meile kommete arengut kuidagi valgustada võiks.
Tõsi, ajalooandmed ei räägi tulevikust, kuid just kommete valdkonnas on neil teatav tõeväärtus ka tuleviku suhtes. Asi on minu arusaamist mööda – ja see pole loomulikult mingi originaalne arusaamine – nimelt nii, et kombed ja mentaliteedid ühiskonnas arenevad teatud mõttes kihiti. Ühiskonna valitsevas, jõukamas, haritumas, valgustatumas kihis omaks võetud kombed, elustiilid, rollijaotused jne jõuavad kunagi hiljem välja kõige laiemate rahvahulkadeni. See, mis oli ükskord ülikitsa ringkonna, happy few pärisosa, saab millekski üleüldiseks. Nõnda, püüdmaks aru saada kõige värskematest suundumustest näiteks demokraatias, pole võib-olla üldse paha heita pilk aega, kui alles tekkisid vaimsed eeldused selle demokraatia tekkimiseks, ja keskkonda, mis oli kõike muud kui demokraatlik. Ma pean silmas vana head XVIII sajandit, ancien régime’i aegset aristokraatiat, valgustatud kihti.
Kas XVIII sajandi kõrgklassi mõningad kombed ja eluviisi tahud pole need, mis just nüüd hakkavad viimaks saama üleüldiselt omaksvõetuks, kõigile kättesaadavaks? Ma mõtlen kõigepealt Internetti, mobiilsidet ja kogu seda uut, inimeste suhtlemist kiirendavat ja kergendavat tehnoloogiat. Õigemini seda uut ühiskondlikku ruumi, ühiskondlikku olukorda ja kombestikku, mille see tehnoloogia on sünnitanud. Minu arust oli just midagi sellist olemas XVIII sajandi Versailles’ õukonnas. See suhete, teadete, sõnumite, arvamuste ülikiire ja ülitihe levik, ristvahetus. Muidugi sai see toimida ainult piiratud territooriumil, sisuliselt ühes suures majas, kuhu oli koondunud või kust käis läbi kogu tollane Prantsusmaa eliit. Kui sind polnud seal, siis sind polnud olemas. Päeva jooksul vahetati, levitati, kopeeriti, loeti ette, kommenteeriti ja võltsiti Versailles’s küllap tuhandeid kirju ja kirjakesi, rääkimata suulistest kuulujuttudest ning uudistest. Kas pole tolles seltskonnas armastatud suhtlusvahend, nn billet ehk lühikiri, väike kirjake, tänapäevase meili ja SMSi otsene eelkäija? Muide, nende lühikirjade alal, nagu üldse kirjakirjutamiskunstis olid just naised – meenutagem Madame de Sévignéd – suurimad meistrid. Tehnoloogia on viimaks teinud kõigile kättesaadavaks selle, mis kunagi võis õilmitseda vaid ühel üliväikesel ja kadestatud saarekesel.
Heakene küll, aga miks kogu see jutt siin. Muidugi tagamõttega. XVIII sajandit on nimetatud ka naiste sajandiks tolle ajastu suurte ja mõjuvõimsate naiste pärast. Ning ka selle elava mõttevahetuse pärast, mis just sellel – valgustussajandil – puhkes naise olemuse ja ühiskondliku rolli ümber. Naiste sajand… Mu daamid ja härrad, kas me ei ela mitte taas ühel ajaloolisel hetkel? Just rääkides naiste osast poliitikas: kas teatav nihe kommetes, arusaamades ja moodides pole jõudnud otsustavasse etappi? Järgmine ja ülejärgmine aasta peavad seda näitama.
Kuid igal juhul on tegemist millegi ülimalt tähelepanuväärsena. Ma pean silmas kahte daami, kes on pürgimas maailma poliitikaeliidi tippu. Ja seda mitte ükskõik kus, vaid Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Ségolène Royal ja Hillary Clinton, üks juba kindel tuleva aasta presidendikandidaat ja täiesti tõenäoline Prantsuse Vabariigi president, teine tõenäoline USA presidendikandidaat.
Naispresident või peaminister pole muidugi enam mingi skandaal ega haruldus ja võib-olla on õigus neil, kes ei taha neis üksikutes valitsejannades veel näha tõelist muutust naise olukorras. Aga ikkagi. Igal juhul on siin tegemist ühe äärmiselt huvitava paradoksiga. Just nimelt need kaks maad, mis on ajalooliselt olnud ja tahtnud olla demokraatia ja inimõiguste lipukandjad, maailma valgustajad, on selles vallas, s.o naiste jõudmises kõige kõrgemasse poliitikasfääri, olnud silmatorkavalt tagurlikud. Naisriigipea pole ei Ameerikas ega Prantsusmaal tänini isegi tõsise võimalusena jutuks tulnud.
Prantsusmaal on ette näidata ka ainult üks ja väga lühiajaline naispeaminister Édith Cresson. Ja temagi valitsuse kaunis kurvas saatuses avaldub üks senise meespoliitika erilõbu: lükata naine ette, kui asjad ähvardavad haprasti minna ja võita pole enam midagi. Teatud mõttes poliitiline ohver oli ju ka Margaret Thatcher, kes pidi ellu viima väga ebapopulaarseid reforme ja keda miljonid britid tänini sajatavad. Kuid tema pikk ja edukas valitsusaeg kõneleb minu arust siiski briti traditsiooni ja mentaliteedi suurest erinevusest võrdluses prantsuse ja ameerika omaga. Ometi võiks ju nimelt briti arhailiselt ja konservatiivselt poliitiliselt süsteemilt oodata vastupidist. Kas pole siin tegemist nimelt puht kommeteajaloolise erinevusega, kui võtta Prantsus- ja Inglismaa. Prantsusmaal, erinevalt Inglismaast, pole kunagi olnud valitsevat kuningannat, la reine on alati olnud vaid kuninga naine. Ja teatud mõttes täidab vabariigi president ju sama sümboolset kohta, mis XVIII sajandil kuulus absolutistlikele kuningatele.
Kuid midagi on siin veel. Üldiselt omaks võetud seisukoht seostab naiste tulekut poliitikasse demokraatia võidukäiguga. Kuid see on õige vaid osaliselt, juhul kui vaatame viimaseid aastakümneid. Niipalju kui ma aru saan, siis kõigepealt demokraatia pigem tõrjus naised võimult (niivõrd kuivõrd neil vana korra raamides selle juurde oli õnnestunud jõuda), puhastas poliitilise võimu kogu naiselikust ollusest. Naised võisid küll alustada revolutsiooni, marssides leiba nõudes Versailles’ peale, kuid revolutsioonilistest valitsustest ei leia te ühtegi naist. Ja see paistab olevat muide ühine kõigile revolutsioonilistele valitsustele ja isegi revolutsioonist sündinud kordadele. Nii Prantsuse Vabariigi kui Ameerika Ühendriikide valitsemine on kuni viimase ajani olnud äärmiselt maskuliinne. Ja sama võib öelda ka kadunud Nõukogude Liidu kohta, mis ometi väga kuulutas naiste emantsipatsiooni ning oleks ju võinud kas või propaganda mõttes rohkem naisi kõrgemasse võimuešeloni kaasata. Aga otsige poliitbüroo nimekirjadest naist!
Demokraatia, vabariiklus, eriti muidugi Prantsusmaal, vastandas ennast kõiges vanale korrale. Ja kas pole nii, et kui demokraatia ei tahtnud midagi kuulda naisest võimu juures, siis osalt k
a sellepärast, et poliitilises naises nähti nimelt ühte vana korra, monarhia ohtlikku jäänust. Tavaliselt seletatakse XIX sajandi demokraatiate misogüüniat küll nii, et mehed ei pidanud naisi võimelisteks valitsema või valimagi. Selles on kindlasti oma tõde, kuid selle põlguse teine pool oli kahtlemata ka hirm. Hirm valgustatud naise ees poliitikas, hirm selle mõjuvõimsa – mälestustes kindlasti veel mõjuvõimsama kui tegelikkuses – naise ees, kellest XVIII sajand hulga hiilgavaid näiteid pakkus.
Sealjuures, muidugi, jah, kui vaataksime ainult XVIII seadusandlust, siis oli naine justkui alaealise, eestkostealuse seisundis, tal puudus justkui igasugune võimalus poliitikas kaasa rääkida. Tegelikkuses ta ometi neid võimalusi leidis. Kombed olid, võib öelda, seadustest ees. Vähemalt ühiskonna kõrgkihis. Nüüd, märkigem vahele, on olukord pigem vastupidine: seadusandlikult on naisel kõik võimalused, kuid tegelikkuses takistavad nende realiseerimist pigem kombed. Sealhulgas ka, või just nimelt demokraatia enda kombed.
Sündiv demokraatia hakkas küll järk-järgult laiendama naiste seaduslikke õigusi, kuid selleks, näib, piiras ta kõigepealt naiste senist mitteformaalset osa poliitikas ja ühiskonnaelus. Esiteks, see osa oli kuulunud eelkõige aristokraatlikele naistele.
Aga teiseks – ja veel enam – naiselikkus ei sobinud kokku meeste korrastatud, hierarhiseeritud kujutlusega demokraatia funktsioneerimisest. Et demokraatia saaks funktsioneerida “nagu kord ja kohus”, tuli mehed ja naised kõigepealt ruumiliselt lahutada. XVIII sajandi õukondlik ja rahvalik promiskuiteet XIX sajandi korra- ja progressivaimuga enam ei sobinud. Naine, kuigi valgustatum, haritum ja eneseteadlikum kui kunagi varem ajaloos, tõrjuti poliitikast otsustavalt eemale, võeti temalt ka see võim, mis talle seni oli vaikimisi kuulunud salongis ja õukonnas, aga samuti tänaval ja turul. Prantsusmaa revolutsiooniline valitsus hakkas naistes peagi nägema tülikat elementi, naiste klubid (poliitilised organisatsioonid) suleti seadusega 1793. aastal ja silmapaistvad poliitilised naiskirjanikud Manon Roland ja Olympe Gouge giljotineeriti. Revolutsioonilisest naisest oli saanud oht revolutsioonilisele korrale.
Naistel on alati olnud võime oma teiselaadse suhtlemisgeeniusega meeste poolt suure vaevaga üles ehitatud hierarhiaid rikkuda, lõhkuda, neist lihtsalt mööda vaadata. Klassikaline demokraatia on aga oma olemuselt – ükskõik, millisena ta ennast ka ei esitle – väga rangelt hierarhiline ehitis, kus mehed nii-öelda ronivad mööda avalikku ja nähtavat võimuredelit, küll partei liinis, küll mööda kohalike ja üleriigiliste ametipostide korrastatud süsteemi. Ülejooksiklus, kokkuleplus, üldse leplikkus, vastaspoolega mingi liini ajamine on selles meestemaailmas üldiselt negatiivse märgiga. Vertikaalne kuuletumis- ja käsuliin on tähtsamad kui horisontaalne suhtevõrgustik – sest viimast on väga raske kontrolli all hoida.
Naised aga on nimelt üsna “halvad” hierarhiliste struktuuride ülevalhoidjatena, kuid väga tugevad horisontaalsete suhtevõrgustike loojate ning kujundajatena. Kuid kas pole nimelt “horisontaalsed võrgustikud” viimase aja moesõna? Eks soodusta nende arengut ja osatähtsuse tõusu vertikaalsete ja suletud struktuuride kõrval nimelt need moodsad suhtlemisvahendid, millest juba juttu oli ja mistõttu sarnaneb minu meelest meie ühiskond mõneti XVIII sajandi Versailles’ õukonnaga. XVIII sajand ulatab XXI-le käe ja mitte ainult selles. Kui XVIII sajandit võis naiste sajandiks nimetada ehk vaid kujundlikult ja suurte reservatsioonidega, siis võib-olla saab XXIst sajandist see hoopis tõsisemas mõttes?
Lõpuks aga peatuksin ühel tolle kauge valgustusaja huvitaval fenomenil, et oma jutule veidi konkreetsemat tausta anda. Sest üks asi oli naiste roll õukonnapoliitikas, mida on võib-olla kerge alavääristada, nähes selles vaid mingeid Madame de Pompadouri intriige, valitsemist nii-öelda magamistoa kaudu, kuigi kindlasti polnud alkoov õukonnanaiste ainus tee poliitika juurde ja võib-olla on alavääristav suhtumine nende daamide rolli nimelt hilisemate, revolutsiooniliste kriitikute pärand. Meenutagem kas või vabariiklike ajakirjanike poolt valla päästetud nõiajahti, millega nad hävitasid Marie-Antoinette’i ja mille tulemusel on “austerlanna” ajalooõpikute lehekülgedel endiselt vaid mingi eluvõõras, küüniline naiivitar, kes soovitab rahval leiva asemel kooke süüa. Ajaloolaste tööd on näidanud, et päris selline ta just polnud ja küllap ootavad rehabiliteerimist veel nii mõnedki XVIII sajandi mõjukad daamid.
Kuid jätame õukonna ja selle võimumängud ning vaatame korraks ühte teist XVIII sajandi olulist vaimset institutsiooni, nimelt valgustatud vaimuinimeste kokkusaamispaika, salongi. Muide, tänapäeval toimib salongisarnaselt ehk mõni elitaarne Interneti-list.
Salongi eripäraks oli teatavasti see, et seal käisid koos põhiliselt mehed (kunstnikud, kirjanikud, teadlased ja poliitikud, tol ajal tihti veel mitut ühes isikus), salongi pidasid, seda juhtisid aga naised. Kusjuures salongi asutamine, selle kokkupanek ja tööshoidmine oli kahtlemata väga teadlik ja suurt intelligentsust nõudev tegevus, mitte mingi juhuslik seltskonnakapriis.
Kuidas nimelt funktsioneeris aga too kuulus XVIII sajandi Pariisi salong ja milline spetsiifiline roll oli neil naistel, kes salongi ellu kutsusid ja sellele oma nime andsid, selle kohta leidsin väga huvitavaid ja nüüdisaja kontekstis mõtlemapanevaid viiteid hiljaaegu eestindatud Michel Vovelli ajalookogumikust “Valgustusaja inimene”. Ja seda mitte artiklist “Naine”, vaid hoopis Roger Chartier’ kirjutatud artiklist “Kirjamees”. Ta toob muuhulgas ära ka mõnegi salongiskäija-kirjamehe tunnistusi. Näiteks kirjeldab Marmontel Madame Geoffrini kahte salongi, kusjuures reljeefselt avaldub ka selle meesintellektuaali kahetine suhtumine salongiperenaisesse.
“Olles küllalt rikas, et teha oma kodust kirjanike ja kunstnike kogunemispaik, ning nähes, et sel viisil ümbritseb ta end oma vanuses toreda seltskonnaga ja tagab väärika eluviisi, asutas Madame Geoffrin oma kodus kaks salongi, ühe esmaspäeviti kunstnikele, teise kolmapäeviti kirjanikele. On äärmiselt tähelepanuväärne, et see naine, kel polnud õrna aimu ei kunstist ega kirjandusest ja kes oli oma elu jooksul kõike vaid pinnapealselt õppinud, ei jäänud kummaski seltskonnas sugugi võõraks, vaid tundis end seal hoopis väga mugavalt. Siiski jätkus tal peenetundelisust rääkida alati ainult sellest, mida ta väga hästi teadis, ning loovutada muus osas sõna haritud inimestele, kes olid alati viisakad ja tähelepanelikud, ilmutamata sealjuures vähimatki tüdimust, kui ta jutust aru ei saanud. Kuid veel osavamini oskas ta mõlemat loomu poolest vaba seltskonda juhatada, valvata ja ohjes hoida – ta tundis nende vabadust piiritleda ja taastada sõna või käeviipega nagu nähtamatut lõnga: “Noh, jätame selle nüüd sinnapaika,” kutsus ta oma külalisi tavaliselt mõõdukusele.”
Samas suunas lähevad ka mälestused Mademoiselle Lespinasse’i ja teiste naiste juhitud salongide kohta. XVIII sajand oli teatavasti väga tormiline uute ideede kujunemise ning ideelise võitluse aeg. Paistab, et salongi pidanud naiste eriline poliitiline roll selles ideelises käärimises oli nimelt eri leeride ja tõekspidamiste kokkuviimine, intellektuaalse diskussiooni käigushoidmine, lõhenemise, tüllimineku vältimine. (Juba mainitud Madame Roland, kes hukati 1793. aastal, paistis revolutsiooni algpäevil silma nimelt sellega, et tema salongis kohtusid poliitiliste äärmuste esindajad.)
Paralleelselt toimisid ka teistsugused, puht meeste intellektuaalsed kogunemised, lõunasöögid jms. Nende peamiseks erinevuseks salongidest oli kaasaegsete kirjelduste põhjal nimelt see, et toon seal oli küll vabam ja talitsematum, vaidlused tulisemad ja ka huvitavamad, kuid ka tülid olid kergemad tulema. Võib ehk öelda, et kui
need meeste klubid olid tulevaste poliitiliste parteide kasvulavaks, siis naiste juhitud salongid kuulutasid ette XXI sajandil nii tähtsaks kujunevat parteideülest koostööd, rahumeelset ja viisakat intellektuaalset ning poliitilist mõttevahetust.
Mis aga puutub juba mainitud uue aja kuulutajatesse maailmapoliitikas, Hillary Clintonisse ja Ségolène Royali, siis märkigem kummagi puhul veel üht paradoksi, mis neis demokraatia troonipärijates omal kombel XVIII sajandi ning täiesti demokraatiavaba ancien régime’i mälestuse ellu äratab. Hillary puhul on selleks tema päritolu: paljas asjaolu, et riigijuhiks pürib endise riigijuhi naine, meenutab kuidagi kahtlaselt neid väga kaugeid aegu, kui päritolu oli veel kõik. Prantsuse sotsialistide presidendikandidaadi juures aga meenutab neid aegu iroonilisel kombel just nimi. Madame Royal! Ma kahtlustan, et veel paarikümne aasta eest poleks sellise nimega inimene kuidagi võinud Prantsuse Vabariigi presidendiks saada. Ja veel viie aasta eest poleks tal olnud korrektset ametinimetust: la Présidente oli prantsuse keeles alles mõeldamatu vorm, nii nagu Diderot pidas “kodanikku” puht meessoost sõnaks (mis ei olnud küll päris korrektne, sest la citoyenne linnakodaniku mõistes oli ka XVIII sajandil täiesti olemas).
Ajalugu tohib korduda alles siis, kui ta on juba piisavalt unustatud.
Ettekanne Pärnus 24. XI 2006
konverentsil “Naise koht – kas pliit või poliitika?”
