Olete juba üsna staažikas Tubina interpreet, aastast 2003 võtnud järjest repertuaari vist kõik tema kammerteosed viiulile, mida olete ka salvestanud Eesti Raadios ja plaadistanud (ERPi CD-l ilmusid 2010. aastal Capriccio nr 1, Sonaat viiulile ja klaverile nr 2 früügia laadis, Sonaat sooloviiulile, Ballaad ja „Süit eesti tantsuviisidest”). Kas kõik see on osutunud nüüd, Tubina viiuliteoste toimetamisel, otsekui hädavajalikuks eeltööks?
Pigem on see nii kujunenud: algul valid mõned lood, siis soovis Rumessen, et mängiksin kontserdil Tubina Teist viiulisonaati, mille kõrvale valisin ka soolosonaadi, siis tekkis võimalus neid teoseid salvestada ja nii see ajapikku läks … See ei ole mingi teadlik plaan olnud.
Siiski, kas töö viiuliteoste trükiks ettevalmistamisega on teie praktikas midagi täiesti uut või on interpreedina uut teost repertuaari võttes ja seda tundma õppides alati tegu omamoodi „toimetamisega”.
Sisuliselt küll. Olen tegelikult tõesti uurinud erinevaid väljaandeid kõigi heliloojate puhul, keda mul on olnud õnn mängida. Noot on ju kõige aluseks, aga noodikirjastamine on tänapäeval väga suures osas äriline ettevõtmine. Raske on isegi aru saada, kas noodi avaldamise eesmärk on olnud kasu interpreedile või hoopis väljaandjale. Näiteks Mozarti-SchubertiBeethoveni puhul annavad võistlevad kirjastused Breitkopf und Härtel ja Bärenreiter igal aastal välja uue, Urtext’il põhineva väljaande, kust iga kord leiab midagi uut ja üllatavat …
Nooditeksti toimetamine on siiski natuke teise funktsiooniga töö: ma ei otsi siin enam enda mänguks vajalikke impulsse, vaid püüan selle poole, et noot avaks interpreedile võimalikult selgelt helilooja taotlused. Tubinal on üsna segaseid käsikirju, ka mitu varianti ühest teosest, näiteks midagi Eesti perioodil loodust Rootsis mälu järgi taastatud ja ka muudetud – kas juurde kirjutatud või takte maha kriipsutatud. On olnud suur töö neis käsikirjades üldse orienteeruda ja otsustada, millele lõpuks tugineda. Oleme lähtunud ainult sellest, mis Tubin ise on kirja pannud, ja valikud uues väljaandes ka põhjalikult kommenteerinud.
Mida selline töö teile kui interpreedile annab – kõrvalt vaadates võib see tunduda kuiv ja mitte kuigi loominguline protsess.
Jah, see oli vist missioon. Pärt ja Tüür ei vaja kellegi abi kirjastamisel ning Heino Ellerit on ka siiski välja antud ja noodimaterjal kättesaadav. Tubina kohal, kelle panus eesti viiulimuusikas on väga suur, valitses tühik. Tema teosed – nii lühipalad, mis on täiesti uues kvaliteedis, kui ka sonaadid, mis on tasemelt võrreldavad Euroopa nimekate viiulikomponistide looduga – on viinud viiuli kui sooloinstrumendi eesti muusikas täiesti uuele tasemele.
Mida silmas pidades valisite esitluskontserdile just need teosed, millest kõik ju polegi kõnesolevast kogumikust?
Puhtalt isiklikud eelistused, lood, mis tunduvad mulle lähemad. Lisaks Paganini Kapriis nr 24, mille Tubin on „Zelia Aumere tungival nõudmisel klaverile kohendanud” – nii on ta noodile ise kirjutanud. Mõtlesime pikalt, kas see panna ka kogumikku, aga kuna tegemist on seadega, jäi see ikka välja, ent on siiski kättesaadav internetist koos kommentaaride ja muu vajalikuga.