2.

Selline kirjeldus loob plahvatusliku ruumi, kus motiivid, elemendid ja võimalused aegluubis laiali paiskuvad, läbi aja vajuvad, rajades tõlgendamiseks terve tänavavõrgustiku.

Pamuk kirjeldab, mis juhtub tema İstanbulis üksindusega. Seegi võib kasvada ja kasvada. Raamatu süžee on üles ehitatud linnaüksinduse läbitundmisele. Peategelane advokaat Galip otsib oma kadumaläinud naist Rüyat ja tolle venda, tuntud kolumnisti Celâli. Seeläbi möödub kogu „Must raamat” üksinduses: üksik Galip eksleb vohavas, kihisevas, luid ja laekaid täis salapärases ja sünges linnas ning otsib lähedaste jälgi. Sellele sekundeerivad Celâli poeetilised, kangastuslikud kolumnid, mille osas antakse selgelt mõista, et need on saanud sündida eelkõige üksinduses, mõnes Celâli salakorteritest, mille aadressi ei paista keegi teadvat.

Konks on selles, et Pamuk jutustab, kuidas üksinduses võib peituda loovus, kuidas just üksinduses saavad teoks lood ja teiste lugudesse sisseelamised. Korraks vilksatab lugejate ees „vana ja üksik” mees, kes loeb liiga palju Prousti – kuigi, kas saab Prousti ülepea liiga palju lugeda?: „ … istanbullane on armunud ühe imeliku lääne romaani tegelasse ning peab ennast nii kirjanikuks kui ka raamatukangelaseks …” (lk 185). Hetkest, mil too mees oma üksindust ühe ajakirjanikuga jagab ning too selle avalikkuse ette paiskab, algab häving. Igatahes pole Pamuki kujutatud linnaüksindus sugugi ainult piinav ja piirav: „ … siis kujutlen ma murelikku inimest, kes kõledal keskööl inimtühjal perroonil edasi-tagasi kõnnib, oodates rongi, mis kuidagi ei tule; otsustades, kuhu mees minemas on, muutun ma selleks meheks” (lk 256). See pole ainus koht „Mustas raamatus”, kus üksindus tähendab ühtlasi ka osalust. Valitsejate suure üksindusega kaasneb vajadus minna inimeste sekka, olla osa teistest: „Konstantinoopoli tuhande kuuesaja viiekümne aastase ajaloo jooksul valitsenud saja kahekümne neljast valitsejast ainult ühel, nimelt Fatihil, polnud vajadust öösiti kellekski teiseks riietuda” (lk 348).

3.

See omakorda juhib lugeja „Musta raamatu” ühe keskse motiivini – tõsiasjani, et inimene on teiste inimeste peegeldus; inimene pole mitte niivõrd objekt, kuivõrd seos teiste inimestega, iga sisseelamise hetk justkui väike sünd. Pole muidugi üllatav, et sisseelamine omakorda on seotud loo jutustamisega. Lugude jutustamine ongi seoste loomine. Seoste loomine aga teiseks saamine, teiste eneses äratundmine. Muidugi ei anna Pamuk inimene olemise lahendust üleliia kergelt kätte. Lood ja nendega kaasa tulvavad seosed võivad muutuda tegelikkusest irrutavaks needuseks, mille vastas seisab „argielu kaotatud paradiis” (lk 363). Rääkimata tõsiasjast, et Celâli lehelood on sageli plagiaat (sedasi tunneb Celâl vist endas ära teised, varem elanud omasuguseid), on need ka väljamõeldised, mille seos tegelikkusega pole kindlasti ühene ega lihtne: „Mõtle oma kirjutiste lugejatele lahtistes bussipeatustes, pimedates ja nukrates kinosaalides, kaugetes rongipeatustes. Kõik ootavad sinult imet, viimne kui üks!” (lk 365). Tähenduslik sisendus, sest ei välista kibedat pettumist „tähtede süngetest ilmetest”. Seega on lugudel tegelikkusega imettegev seos – aga argisus, milles imeootajad elavad, vastandub imele just seetõttu, et viimasele pole seal sageli kohta. Ometi jääb kõlama küsimus: kas argielu poleks ilma lugude petliku tähenduseta sootuks väljakannatamatu? Kas linn, mida ei kata sajandeid kogunenud sisseelamiste ja unistuste kirmetis, oleks üldse sellist lugu väärt? Ei tahaks öelda, kuidas lõppeb Galipi, Rüya ja Celâli lugu, aga ütlen, et teose viimased sõnad on „kirjapandu pakutav lohutus” (lk 463). Lohutus näiteks sellesama üksinduse vastu. Celâli imettegevate lugude lakkamisega kaasneb justkui terve kogukonna tardumine: toimub sõjaväeline riigipööre, viiakse sisse komandanditund ja ööseks lülitatakse linnas välja elekter.

Samuti asetab Pamuk lugude tähendustava ja seostava jõu kahtluse alla n-ö psühholoogilisest vaatenurgast, tuletades meelde „mina” painet, inimese soovi saada iseendaks. Ma pole sellest siinmailgi armastatud „iseendaks saamise” retoorikast eriti vaimustunud, aga samas on mõistetav, et „mitte keegi ei saa olla tema ise” (lk 213) võib tõsiasjana tekitada painet, vastupanu. Mina olen mina ja sina oled sina – nii olgu.

Kuid Pamuk kirjeldab veenvalt, et „minasuse” vajadus ja veendumus on lihtsalt samamoodi üks lugu, mida me elu tähenduslikuks tegemisel kasutame. Rääkides enese erakordsusest, räägitakse lihtsalt üht lugu, mida on räägitud miljoneid kordi varem ja räägitakse miljoneid kordi hiljem. Siiski, seegi pole kõik. Lugegem Pamuki: „ … selles loos armuvad nad teineteisesse, lugedes mingit muud, juba kolmandat armastuslugu, kus poiss ja tüdruk armuvad samuti just siis, kui loevad armastuslugu raamatust, mille kangelased hakkavad teineteist armastama, lugedes mingit muud armastuslugu” (lk 373). Siit võib soovi korral välja lugeda postmodernistliku ängi, kus pole
enam võimalik öelda „ma armastan sind”, sest selles kõlavad vastu lugematud konnotatsioonid, hääled ja viited. Sama hästi saab aga sulgeda siin silmad kirjandusliku mängu ees ja tõdeda, et inimeste loolisus tähendabki lõputult korduvat erakordsust: „Ta teadis, et inimene võib oma hääle kinni püüda ainult siis, kui ta tõstab oma hääle teiste endas kõlavate häälte vastu” (lk 422). Üks – armastus kordub ja kordub – ei välista teist, selles korduvuses on iga armastuslugu mingis elemendis kordumatu ja oma lugu väärt. Nagu on kordumatud ja samas äratundmise vallandavad „Musta raamatu” imeilusad leheküljed Celali armastusest Rüya vastu (lk 373–376).

4.

Linnas, kus kõik tundub olevat tähenduslik ja seotud, on muidugi loomulik, et tekib vajadus ka tähendusest ja seotusest vabaneda. Tähendus ja seotus võib tunduda järjekordse „võõra häälena”: „Sel hetkel otsustas ta, et maailmas pole märke, juhtlõngu, kolmandaid ega neljandaid tähendusi, saladusi ega nõidusi: kõikide märkide mõistmine ja leidmine on üksnes tema kujutluste vili” (lk 289). Aga „Musta raamatu” lehekülgedel hõljub sellise veendumuse kohal küsimus, kas kujutlus ise polegi mitte märk ja tähendus? Kas ka tähenduse puudumisest ei saa mitte jutustada tähenduslikke lugusid?

Kogu see seoste niidistik ei ulatu vaid horisontaalselt läbi suurlinna trajektooride ja jalajälgede, vaid kasvab ka vertikaalselt, mõõtkavad paisuvad, peegelduvad. Aega kisub ajaloo gravitatsioon. Seda sümboliseerib kõigepealt luupainajalik maa-alune mannekeenide maailm kusagil Beyoğlu linnaosas, tardunud ja niiske tehistsivilisatsioon. Või kui suurele linale olid laotatud „kaks torupõlvist, vanad numbrimärgid, paar musti kingi, lambialus, katkised tangid, must telefon, kaks madratsivedru, pärlmutrist sigaretipits, seisma jäänud seinakell, valgekaartlaste paberrahad, vaskkraan, skulptuur, mis kujutas nooletuppe seljal kandvat Rooma jumalannat – Dianat? –, tühi pildiraam, vana raadio, kaks uksekoputit, suhkrutoos” (lk 225-226), siis tekib tunne, et linal seisab linn ise; linn oma kanalisatsioonikaante kolksatustega, tossavate autodega, mustades sukkades elegantsete jalgadega, helkivate akendega öös, remonditöökodadega, täissoditud telefoniputkadega, vanadekodudes ja lasteaedades kägisevate vooditega, lokaalides lae alla kerkiva suitsuga, võpatavate seieritega kiirustajate pea kohal, matsakate pankadega, pahiseva veega valamutes ja purskkaevudes, ausammaste ja galeriidega, ummikutes kõlavate uudistega, tuhandete suletud ja avatud ustega, auravate kohvitassidega.

Silme ette võib kerkida mõtteline ruum, mille metafoorides ja maailmatajus peegeldub usk, et samavõrra nagu inimeses peegeldub teine inimene, peegelduvad inimestes ka kõik muud asjad ja kõikides muudes asjades ka inimene: „Nesim võrdles om
a paarisvärsis armastatu näojooni ja sünnimärki kirjatähe ja punktiga, seda tähte ja punkti merepõhjas elava merekarbi ja pärliga, iseennast selle pärli merepõhjast väljatoomisel surnud sukeldujaga, surmasooviga sukeldujat Jumala poole püüdleva armunuga ning ühendades ringi tervikuks, Jumalat oma armastatuga” (lk 305). Jättes praegu kõrvale ajaloolis-filosoofilised konnotatsioonid, võlus mind idee seostada inimese nägu araabia kirja ja linnakaartidega: „meie kõikide nägudel on näha kaardid, nende kaartide peal on linn, kus me elame, ja paigad, millest me ei saa loobuda” (lk 364). See on lihtsalt üks võte, kuidas siduda lood, jutustamise möödapääsmatus kõige muuga, mis inimese elu mõjutab ja läbistab: „sel ajal, kui ta ilus ja nõiduslik naine vaikselt voodis magas, jalutas kirjanik öösiti linna pimedatel tänavatel, purukslöödud laternatega äärelinnas, bütsantsiaegsetes maa-alustes galeriides, nõiduslikes ja imelikes kohvikutes, joogimajades ja kõrtsides. See, mille tunnistajaks ta sai, näitas talle, et „meie linna” elu on niisama reaalne nagu tema väljamõeldud maailm: muidugi oli see märgiks sellest, et maailm on raamat” (lk 173), surutud kokku ühte linna ja temas leiduvatesse unehämaratesse lugudesse, mille tuiksoontes voolab kristallselge ja ärev igatsus.

5.

On peaaegu võimatu rääkida „Mustast raamatust” ammendavalt. Oskan lõpetuseks soovitada seda kõigile, kes ühel või teisel põhjusel muserduma kipuvad. Mitte et „Must raamat” oleks helge teos – kaugel sellest. Aga lugu ometi lohutab, sest on nagu kurb, aga lepitav unenägu, mille saatel „võib rahulikult sassi ajada kõik selle, mida on kuulnud ja mida mitte, mida on näinud ja mida mitte, mida teab ja mida mitte” (lk 369). See lugu lepitab sellega, kes me oleme ja kes me olla ei saa.

PS Võtsin „Musta raamatut” lugedes paksu Euroopa atlase ja ajasin İstanbuli kaardil tegelasi jälitades näpuga järge. Nüüd on İstanbuli kaart sama kulunud kui lehekülg eespool Helsingi kaart, mis kattus jälgedega tänu Kjell Westöle. Näpujäljed kaardil ning luupainajad, unistused ja miski kättesaamatu peas.