Kord kahtles Anvar Samost Raadio 2-e eetris, kas ääremaa gümnaasiumi ja inglise kolledžit ikka rahastatakse võrdselt. Kalle Muuli väitis vastu, et riigi õpilase kohta antav raha on ju sama. Kõik koolid pole saanud ka Estonia pst omaga võrreldavat remonti ja juurdeehitisi. Peamine ebavõrdsus tuleb siiski mujalt. Kapitalistlikus süsteemis ei pruugi vahed inimeste vahel olla suured, aga võitja võtab kõik. Tippjuristi või nõustaja abi eest tuleb tasuda mitu korda rohkem, kui sama haridusega, aga vähem tuntud spetsialistile. See on üha võimenduv suundumus. Robert Reich kirjutab raamatus „Piirideta maailm”: „1960. aastal teenis USA 100 suurima mittefinantsettevõtte hulka kuuluva firma juht 40 korda enam, kui ta tehase tööline. 1980. aastatel ent juba 93 korda rohkem”.
Ükski inimene ei ole 100 korda teisest parem, aga nii kohtleb neid materiaalses mõttes kapitalism. Hea ja tavalise õpetaja tasemevahe ei ole kordades. Ühes klassis ei ole isegi siis, kui sinna koondada (nagu ühte vanalinna kooli) pealinna kõige andekamate kultuuritegelaste lapsed, sada korda parem vaimsus kui tavaliste vanematega laste klassis. Kuid need pisikesed eelised, mida veidi paremad õpetajad ja ärksamad kaaslased annavad, tagavad, et ühe kooli lõpetajana töötad sa tulevikus võib olla rahvusvahelises kontsernis tippspetsialistina või ELi bürokraadina. Nende eelisteta on see tõenäosus väiksem. Ja siis on vahe palgas juba kahe, kümne ja sajakordne.
Haridussüsteem, kuhu me panustame solidaarselt ja kus õpetajad ajavad sotsialistlikul moel kõik läbi olematute standardpalkadega, toodab erinevusi, mis avalduvad hiljem äärmuslikult. Osa koolide kasutada on lisapanustamiseta paremad õpetajad ja tingimused (klaster), mida teistel õpilastel ja koolidel ei ole. Nii on ühes koolis enam õppima motiveeritud ja teises rahutumad lapsed. Kui esimesed viimaseid ei tasakaalusta ja ühe tüübi kontsentratsioon domineerib, põgenevad selliste laste juurest sageli ka konkurentsivõimelisemad õpetajad. See loob osa laste kasuks kogu ühiskonna arvelt efekti, mis oleks turutingimustes kallis. Võitjad võtavad haridusest tüki, mida nad peavad täieõiguslikuks omandiks, mida mingilgi viisil kaotajate, ühiskonna ega õpetajatega jagama ei pea.
Kui kõigi hea käekäik sõltuks nt ülemeelelistest ideedest, mida suudavad tunnetada vaid erihoolitsuse läbinud kõige parematest peredest pärit tarkurid, siis võiks meie haridussüsteemi elitaarsusele vaatamata üldist hüve teenivaks pidada. Nii on koolikatseid, eliitkoole ja ebavõrse haridussüsteemi vajalikkust õigustanud Raik-Hiio Mikelsaar (PM 14. IX 2011). Väites end tuginevat tänapäeva geneetikale ja kasvatusteadustele (kuid viidates vaid kohalikele ajaleheartiklitele), väidab ta, et juba eelkoolieas on vajalik eraldada lapsed, keda on mõtet arendada, nendest, keda võib kõrvale visata.
Ajaloos korduvalt edutuks osutunud soovi laste, sugupoolte, rahvaste ja rasside suutlikkust kuidagi eos eristavalt piiritleda ei tahakski kommenteerida. Selle asemel pööran tähelepanu populaarsele müüdile, mille kohaselt on imiktalentide väljasõelumine eestluse huvides toimiv rahvuslik projekt. Meil mõeldakse jätkuvalt nn „äratajate” kontseptsiooni raames, mille on oma doktoritöös XIX sajandi najal välja joonistanud Mart Laar. Arusaamal, et üksikute tippharidus veab Eestit edasi ja Mikelsaare kreedol nagu „seni kuni andekad lapsed ei saa Eesti koolisüsteemis oma unikaalseid võimeid välja arendada, jäävad ka Eesti elu edasi viivad ideed tulevikus sündimata” on tänapäeva maailmas järjest vähem sisu.
„Kunagi langes või tõusis enamiku ameeriklaste heaolu üheskoos, sedamööda, kuidas muutus tootlikumaks nad palganud ettevõte, tootmisharu või rahvuslik majandus. Nüüd ei käi ameeriklaste tõus ja langus enam üheskoos. Kõigist rahvustest inimeste rühmad ühinevad väiksemate paatkondadena, millest mõned uppumas ja teised tõusulainel, globaalsete võrkudega,” kirjutab Robert Reich. Ta on ehk rahvusliku majanduse integreeritust ja tähendust veidi alahinnanud. Paljuski on asjad ometi nii. Kodumaal hea hariduse saanute panus mahajääjate heaollu väheneb. Küsimus ei ole pelgalt äraminejates nagu arstid jpt. Ka siin elavate tippude seotus globaalsete võrkudega ja sõltumatus rahvuskaaslastest suureneb. Rahvuskaaslast ja kaasmaalast nähakse üha enam suvalise tööjõu ja tarbijana, kes asendatakse teistega, kui turuloogika seda lubab ja nõuab.
Tehnokraat ei pea enam oma jubinaid naaberkooli füüsikahuvilise ja treialitega valmis voolima, ega hea seisma, et pojalgi selliseid häid kamraade jaguks. Tema majanduslik heaolu sõltub üha vähem naabrite käekäigust. Pole võimatu, et hiinlasega on seiklusrikkam ja huvitavam, aga ka kompleksi- ja pingevabam tööseiku arutada. Majanduslikus, aga ka üldse ühises vaimses kliimas liikumise mõttes saavad rahvuskaaslased oma rahvusliku eliidi edusammudest tänases maailmas üha vähem osa, seejuures kasvavad eliidi hulka jõudnute preemiad sinna mitte kuulujate tasuga võrreldes jõudsalt.
Läbimõtlematust leiab Mikelsaare artiklist veelgi: „… meie suuremates linnades on toimunud vähemalt aastase mastaabiga üldhariduslik hüpe – kooliastujatel on valdavalt selge lugemine, arvutamine ja võõrkeeltegi alged suus”. Tore küll, aga maailma inimarengu tippu kuuluva ja Eestist kõiges võrreldamatult paremini toime tuleva Soome põhilisema haridusalase väärtusena on öelnud Soome hiljutine haridusminister Sari Sarkomaa järgmist: „Soovime anda lapsele võimaluse olla võimalikult kaua laps. Kooli tulles ei pea laps oskama lugeda, kirjutada ega arvutada. Neid oskusi hakkab ta õppima koolis”.
Kui soomlased võistlevad rahvuse ja ühiskonnana edukalt selle eest, et Soome oleks iga oma inimese toel ja jaoks üks maailma elamisväärsemaid paiku, siis eestlased pingutavad ühisarengu peale mõtlemata selle nimel, et olla teisest eestlasest pisut parem, sageli teise eestlase muttavajumist soovides. Niisugust eesmärki teenib ka meie koolisüsteem. Samalaadsena kirjeldab Reich ka Ameerika haridust, kus veidi vähem kui viiendik lastest ei saa tavalist tuima koolitust, vaid omandab valitud era- ja eliitkoolides suurepärase hariduse. „Kui seda toetavad vanemad, heatasemeline arstiabi, muuseumide ja sümfooniakontsertide külastused, välismaareisid jms, on õnneliku vähemuse haridus erakordselt hea ettevalmistus ees ootava maailma jaoks,” kirjutab Reich. Ta ei maini aga sõnagagi andekuse osa väljavalitute sekka sattumise juures. Samuti rõhutab ta, et see haridus annab senisest võrreldamatult vähem nn rahvusele ja ühiskonnale, kuid toimib hoopis rikaste rikastumise ja vaeste vaesumise huvides. Sellise hariduse eest tuleb sageli ka ise maksta.
Hariduse eest tuleks hakata turuhinnapõhiselt maksma ka meil. Midagi halvemaks minna sellest enam ei saa, ebaõiglus ja kihistumine ei saa kuigivõrd suureneda. Eliitkoolide õpetajatele turutingimustes osaks langev märgatav palgatõus kergitaks ehk ka õpetajate keskmist palka ja ka miinimumi, mille eest kvalifitseeritud õpetaja üldse on nõus tööd tegema. Nii tuleks koolidesse ka paremaid õpetajaid juurde ja lõppkokkuvõttes saavad senisest pisut parema hariduse ka need, kes ei suuda või ei taha tugevama hariduse nimel maksta ja peavad läbi ajama minimaalse turuhinna eest pakutava haridusega, mille kulud tasub riik. Kihistumine küll ei kao, kuid üldine haridustase tõuseb ja leevendust leiab aastakümnete pikkune õpetajate mõnitamine kesise palgaga. Äkki juhtub koguni nii, et end seni endastmõistetavalt elu peremeeste hulka arvanud hakkavad oma lõunate eest ise tasudes taipama, et vajavad solidaarsust senisest rohkem. Nii saab ehk eestlusest ja siinsest ühiskonnastki kunagi asja.