Eesti avalikkus suhtus erakirjavahetuse vargusesse valulikult. „On piirid, millest poliitilises võitluses üle ei astuta,” teatas peaminister Ansip. „Ja sellest saab meie erakondliku poliitika pankrot, kui seesugune tegevus ei leia selgesõnalist hukkamõistu,” hoiatas president Ilves. Üllatav, et võimude lahususe printsiipi pooldav riigipea ei tea, et enne ei saa kedagi süüdi mõista, – rääkimata hukkamõistmisest! – kui kokku pole tulnud Kalle Klandorfi juhitav aukohus või „tõekomisjon”. „Õiguskaitseorganid lähenevad asjale juriidiliselt, meie aukohus lähtub eetilistest põhimõtetest,” kergitas Savisaar pressikonverentsil saladuskatet.
Paraku ei suutnud eesti ajakirjandus kiusatusele vastu panna ja võrdles „kahetsusväärset juhtumit” 1995. aasta lindiskandaaliga. Kuigi igale mõtlevale inimesele peaks olema selge, et seekord ei olnud Keskerakonna juhtfiguur asjaga otseselt seotud: meer kuulis alles peasekretäri raportist, et Hannes Rummu erakirjavahetus on välja trükitud ja pihta pandud. „Priit Toobal andis mulle kirjadest ülevaate, ma kiitsin teda, et neid asju pole mõtet lehte panna,” tunnustas Savisaar tulevikumeest.
Ajakirjanikud nägid siiski partei esimehe selgitustes küsitavusi ja ebakohti. Printsipiaalsemad esitasid koguni küsimuse: kuidas saab tunnustada peasekretäri, kes hoiab võõrast kirjavahetust kilekotiga oma töökabineti nurgas? Miks seda ei tagastatud? Söakamad väitsid koguni, et nemad võõraid kirju ei loe, sest nii on neid kasvatatud.
Siinkohal meenub üks vahejuhtum umbes samast ajast, mil Ivor Onksion kilekotiga Keskerakonna kontorisse jõudis. 2011. aasta 23. augustil ilmus Eesti Päevalehes artikkel „Kaitseminister Mart Laar esines Drambjani intsidendi järel õõvastavate avaldustega”, autoriteks Kärt Anvelt ja Raimo Poom, kelle kätte oli traagiliste sündmuste ajal „sattunud” Mart Laari erakirjavahetus ühe akadeemilise organisatsiooni siselistis. Õõvastav avaldus seisnes selles, et kaitseminister lubas tulises meeleolus Eesti riigi ründajad ka tulevikus maha lasta. Tagantjärele polegi suurt tähtsust tõsiasjal, et Laari lause oli nimme kontekstist välja rebitud. Teisejärguline näikse olevat ka Onksioni eelkäija, kirjatsuradele materjali toimetanud sõnumitooja roll, sest tegemist „oli ausa inimesega, kes muretses õigusriigi pärast”. (Õhtuleht 24. IX 2011). Vaadelgem parem, kuidas käitusid ajakirjanikud võõra kirjavahetusega.
Kas nad informeerisid Toobali kombel leiust oma leivaisa? Võimalik.
Teavitasid õiguskaitseorganeid kaitseministri sensitiivsest avaldusest? Vaevalt.
Tagastasid omanikule tema kirjavahetuse? Polnud põhjust.
Anvelt ja Poom nõudsid häälekalt kaitseministri tagasiastumist, kuid millegipärast ei näinud Laar selleks põhjust (Eesti Päevaleht 23. IX 2011).
Seejärel otsis Eesti Päevaleht tuge „ühiskonnas väga lugupeetud arvamusliidritelt”, kuid peale Ignar Fjuki ei nõustunud neist keegi oma nime all võõrast kirjavahetust kommenteerima. Aga anonüümselt – nii nagu Kärt Anvelti artiklites tihti tavaks! – olid nad nõus ohkama: „Oh jumal!”, „See ei ole võimalik!”, „Juuksed tõusevad püsti” jne, jne.
Aga ajad muutuvad ja ajakirjanikud koos nendega. Pool aastat hiljem nuhkimisskandaali tagamaid käsitlevas artiklis tõdes Raimo Poom: „Ka ei õigusta mitte miski Toobali teguviisi Hannes Rummi kirjavahetuse väljatrüki vastuvõtmisel ja säilitamisel. Nii palju oidu peaks inimesel olema, et seda mitte teha või siis teatada kohe sinna, kuhu vaja” (EP L 23. I 2012).