Paraku pole kõik nii lihtne. Esiteks läheks see vastuollu repertuaariteatrite võrgu ühe põhiülesandega pakkuda teatripublikule igaõhtuselt vaatamiseks võimalikult mitmekesist repertuaari. Ja teiseks teavad teatrite turundusinimesed kibedat tõde, et – vähemalt väljaspool pealinna – Eesti rahvaarvu juures pole võimalik lavastustega tihedamalt etendusi anda, või muidu jääksid vaatajad päris tihti näitlejatega võrreldes häbiväärsesse vähemusse (tühi teatrisaal pole aga meelepärane ühelegi asjaosalisele) ning lavastused kaoksid repertuaarist juba hiljemalt poole aasta pärast. Klassikaline „noka ja saba” juhtum, kus head lahendust ei paista kuskilt, tuleb vaid üritada köiel tasakaalu hoides usinalt edasi turnida.