Tema teemaks on Narõmi piirkond aastatel 1930–1945 (tänapäeva Tomski oblastis), piirkond, kus 1929. aastal elas 75 000 elanikku, kuhu saadeti asumisele kuni pool miljonit inimest ja kus tema sõnade kohaselt suri 200 000 küüditatut (lk 17-18). Need arvud tuleb veel läbi töötada. Tegemist ei ole ei Gulagi laagrite ega ka massihukkamistega, vaid surmaga asumisel. Stalinismi „killing fields” ei vajanud tingimata relvi, elamistingimused iseenesest võisid olla surmavad: nälg, kuna maa ei suutnud nii paljusid inimesi ära toita, ületöötamine, pakane, puuduv hügieen, ebapiisav riietus, lühidalt – ebainimlikud tingimused. Tekstidest ja katkenditest, mis Makšejev on kokku kogunud, ilmneb kogu tollase olukorra õud ja kohalike ametivõimude ebainimlik-bürokraatlik keelekasutus ja hoiak. Osa Eesti 1941. aasta juuniküüditamise ohvritest sattus samuti Narõmi piirkonda, nagu Makšejev isegi, kelle perekond deporteeriti Kiviõlist.

Eestieelse väljaande jaoks on mõningaid dokumente täiendatud, teisi jällegi kärbitud ja Aigi Rahi-Tamm on kirjutanud sobiva ja informatiivse saatesõna. Tõlge on hästi õnnestunud, kuid lugeja tunneb kahjuks puudust maakaardist. Ka viisteist aastat pärast esmailmumist ei ole käesolev kollaaž – õnneks ei ole tegemist kroonikaga – kaotanud midagi oma mõjust. Lugejalt eeldab raamat veidi rohkem püsivust, et end neist allikatest läbi töötada, kuid selle töö ära teinud, mõistab ta nii ohvrite kui ka riigi pilgu läbi vaadatuna paremini, mida üks stalinistlik massiküüditamine endast kujutas. Stalini-aegses Nõukogude Liidus oli palju Narõmi piirkonnaga sarnaseid regioone. Kõnealune raamat ei ole ajalooteaduslik uurimus, vaid kirjanduslik ja paljuhäälne kollaaž – ja see on õnnestunud.