Kas teaduse populariseerimine, selle avalik tutvustamine võiks olla üheks teguriks, mida peetakse silmas, kui hinnatakse teadlase taset ja otsustakse tema tegevuse rahastamise üle? Kas see võib saada reegliks teadusagentuuri otsuste puhul?
Minu hinnangul tuleb see kõne alla ainult paljude muude asjadega võrdsetel tingimustel. Esmane on ikkagi töö tulemuste teaduslik või rakenduslik tähtsus ja uudsus, nõrkust või keskpärasust ei kompenseeri ega vabanda välja ükskõik kui hea populariseerimistöö. Õnneks on mõnikord korralik T&A töö ka ise hea reklaam, näiteks Science’i või Nature tasemel ilmunud vähesed tööd on kõik ka kohalikus meedias kajastamist leidnud. Sama on rakenduslikumate töödega, nt Soomere üleujutuste modelleerimine, Ahase mobiilpositsioneerimine, Villemsi juutide jt geeni- ja päritoluuuringud jne. Aga tihti on siiski nii, et tugevad teadlased ei võta sõna ei Horisondis ega Eesti Looduses, Postimehest rääkimata.
Archimedesest tuleb ETAGi üle ka teaduse populariseerimise funktsioon, mis siiani on tegelnud peamiselt koolilaste olümpiaadide ja tudengitega, loodetavasti jõutakse edaspidi ka teadussaavutuste tutvustamiseni.
Kas „loov kirjutamine” (nii nagu seda lääne pool nimetatakse) oleks kõrghariduse, ka doktoriõppe, kohustusliku osana mõistlik ja vajalik? Pean siin silmas loodus-, täppisja inseneriteadusi.
Suuremates ülikoolides on magistri- ja doktoritudengite tasemele mõeldud kursusi, näiteks scientific writing ja scientific presentation, aga need on natuke teise suunitlusega, st mõeldud suhtluseks teadlane–teadlane, aga mitte teadlane–publik (maksumaksja – M. S.). Muidugi võiks midagi sellist olla, vähemalt valikainena, ja ma usun, et huvi oleks küll.
Mõnikord mulle tundub, et tegelikult on teaduse lihtrahvale selgitamise probleemi taga hoopis fundamentaalsem mõttelünk. Usun, et väga värskendavalt mõjuks mõtteharjutus, kui avalikust teadusrahast finantseeritav (aga miks mitte ka iga avaliku raha kasutaja!) püüaks ette kujutada, kellele tema töö tulemused ka tegelikult huvi pakuvad või vajalikud on, ja kas ta ise näiteks tööandjana oleks valmis selle töö eest nii palju maksma, nagu ise saab. Pakun, et mitte kõige meeldivam järeldus võib tekkida just palgaskaala alumises osas olijail, samal ajal kui meie keskmised ja üle keskmise tugevad teadurid on alamakstud.