Monteverdi „Maarja vesper” (1610) kuulub muusikaloo suurte pöördehetkede hulka, selle kultuuriloolist tähendust on raske üle hinnata. Eestis on see äärmiselt nõudlik teos varem kõlanud kahel korral: 1997. aastal dirigeeris Elmo Tiisvald seda toonase koorifestivali avakontserdil – kõik jõud olid siis kohalikud – ning aastal 2003 esitas Paul Hillier seda Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja ansambliga Concerto Palatino. Nagu 1997. aastal, oli nüüd taas laval Tallinna Barokkorkester, kooslus, mida Egmont Välja ja agentuur Concerto Grosso on vapralt elus hoidnud varsti juba veerand sajandit. Kuna teos eeldab tippsoliste ka pillikoosseisus, eelkõige viiuldajaid ja tsingimängijaid, oli koosseis üpris rahvusvaheline, kuid sellise võivad enda ümber koguda vaid inimesed, kes on ehitanud laia koostöövõrgustiku ja näidanud end väärika koostööpartnerina. Orkestri krooniks olid saksa viiuldaja Veronika Skuplik, tänase noore põlvkonna üks põnevamaid ansamblimuusikuid, ning tsingivirtuoosid Josué Meléndez (Šveits) ja Gawain Glenton (Suurbritannia). Omaette naudingu valmistas stiilselt suur ja värvikas continuo-rühm, millesarnast Eestis vist polegi kuulnud.

Ka Risto Joost ja Voces Musicales on kümmekonna aastaga ehitanud pinna, mis kannab kui tahes nõudlikke projekte. Koor üllatab oma kavade ambitsioonikusega ja võimega need kvaliteetselt välja vedada. Kõrgtasemel harrastuskoori kohta, mis ei saa endale lubada väga stabiilset koosseisu, on välja kujundatud rikka ja piisavalt ühtlase kõlaga ansambel, mille nimel praegu töötab koori uus dirigent Kaspar Mänd. Kõige võluvam on aga nende täiesti „ebaprofessionaalselt” suur pühendumus ning musitseerimise täpsus ja energeetilisus.

Risto Joost on vormiliselt küll koori juurest lahkunud, aga juhatab endiselt selle suurprojekte. Tema muusikaline töö ühendab praegu noore dirigendi energia juba kogenud professionaali detailitäpsuse ja tervikutajuga. Joosti tuntus ja usaldatavus põhjapoolses Euroopas toob siia väga põnevaid soliste ja „Maarja vesper” on nende valiku suhtes eriti nõudlik, sest vaja on kõlaliselt tasakaalustatud ning võrdsete virtuoosivõimetega sopranite ja tenorite paare. Intrigeerivalt olid siin kõrvutatud inglise ja rootsi lauljad. Joost oli esitamiseks valinud selle teose kõrges registris versiooni: see mõjub muidugi säravamalt, kuigi paneb koori tõsisele proovile ja ähvardab murda soolotenorite kaela. Simon Walli ja Johan Christenssoni perfektne koloratuuritehnika pääses siiski hästi mõjule, kuigi mõjunuks mugavamas registris vahest veel veenvamalt. Sopranite paar Anna Dennis ja Christina Larsson Malmberg oli aga lihtsalt hiilgav ja väga soliidselt toetas neid ka Taavi Tampuu.

Monteverdi „Maarja vesper” pani väärika punkti kogu aastale ja kultuuripealinna ideele, nagu mina seda ette kujutan. Euroopa eri nurkadest pärit muusikute loomulik ja mõistev koostöö, milles vahetatakse määratult energiat ja kogemusi ning nihutatakse üksteise standardeid. Ning muusikaahnete noorte kartuseta toimetamine Euroopa muusikaloo tüvitekstide kallal. Julgen öelda, et sellist muusikaelu ma olen Eestisse alati tahtnud ja loodan, et see saab aina kosuda.