Sõber

Sõidad öisel teel rahulikult rattaga. Kui valgustatud majadega tänavanurgalt kõrvale keerad, tuleb järsk nõlvak. Väntad sealt hingeldades üles. Iga pedaalivajutus võtab esilaterna valguse tugevasti värelema ja mahe tuul pühib higilõhna vuhinal minema. Nõlvast üles jõudes keerad raudtee äärde viivale hämarale kõrvalteele. Tee keskele ulatuvad suurte vanade puude varjud ja puude all pimedas laiub jõudsasti umbrohi.

Sa jääd seisma, tõmbad hinge ja kuulatad. Kui su käest küsitaks, mida sa sellises hämaras kohas üksi teed, mida sa ütleksid? Kas ütleksid, et sõpra ootan? Sihkat-sahkat. Kostab tasast tuttavlikku heli. Sa naeratad. Puuvarju sisse paterdab suur eakas kärnkonn. Sa ütled: „Ohoo!” Su vana sõber kärnkonn pidas sõna. Me planeet on päikese ümber tiiru teinud ja ongi õige aastaaeg jälle kätte jõudnud.

Mereäär

Laine murdub ja veereb peent soolast vahtu pritsides rannale. Järsku raugeb ja tõmbub jälle tagasi. Kõikjal laiub märg liiv, pärastlõunases päikesevalguses kahvatult helkides. Tumehalle laineid kuhjub, murdub ja veereb rannale. Kui sa lakkamatu lainetuse puhtasse mühasse astud, vakatavad äkki kõik helid. Vaikid. Kõnnid paar-kolm sammu. Jääd seisma.

Rannale uhutud tühjad merekarbid. Jalgade külge takerduv mererohi. Kaunid väljalihvitud süüga puutükid. Vääriskividena näivad pudelikillud. Siledad lutsukivid. Pärani silmadega nukupea. Lumivalged luutükid. Puuoksad. Kui silmad tõstad, sikutab taevas kaugel vinetaval mereseljal üles mere indigosinist riidesiilu. Nii seisad sa liikumatult, kuni tuul külmaks muutub. Põhjust ei ole. Sa oled lihtsalt merd vaatama tulnud.

Muinaslugu

Kui puuderoheluses millalgi kargust aimduma hakkab, muutuvad päevad lühikeseks. Kui silmad tõstad, kaunistab läänetaevast veel ehakuma. Tuul on veel mahe, aga maastiku kontuurid on juba teravaks muutunud. Luuletaja on kirjutanud: „kuulen kirstu kinni kopsitavat” – millisel sügisel see oligi? Kui kätte jõuab päevavalgusega koonerdav aastaaeg, meenub sulle üks kunagi loetud ja väga meeldinud muinaslugu.

„Mida te seal teete?” küsis keegi. „Tahaksin koju kärutäit päikesevalgust viia, aga ei saa. Tee, mis sa teed, varju jõudes ta kohe haihtub.” – „Mida te kärutäie päikesevalgusega peale hakkaksite?” – „Kodus on laps külma kätte suremas, tahan teda soojendada.”

Väli

Väljal ei olnud midagi. Ei olnud mingisugust kiike. Ega pinkigi mitte. Ei olnud ühtki puud ja seepärast puuvarjugi mitte. Kui paduvihma sadas, tekkis väljal sinna-tänna lahmakaid lompe. Välja servad olid alati risti-rästi rohupuhmastesse kasvanud.

Esimest korda nägid sisalikku välja rohupuhmastes. Ja püüdsid esimest korda puidusiku kinni. Õppisid väljal rattaga sõitma. Õppisid pesapalli. Valasid esimest korda kahetsuspisaraid. Kevadel nägid võilillede ebemeid ühekorraga taeva all lendavat, ja suvel õppisid esimest korda Antarese-nimelist tähte tundma sel väljal. Ja talvises tuules lennutasid esimest korda lohet. Seda välja pole praeguseks enam olemas.

Väljal ei olnud midagi. Kuid seal omanikuta lagedal väljal oli miski, mida mujal mitte. Su vabadus.

Oma vari

Oli üks varju peale astumise mäng. Videvikust pimedani kestev lastemäng. Kahe- või kolmekesi võisteldes astutakse üksteise varju peale. Kui astutakse su pea varjule, oled kaotaja. Päevaveerul on varjud pikad. Pika varjuga on kehvasti, kui seda tarale langeda ei lase. Kui tänavalambid süttivad, ei kaota keegi. Viimases hädas põgened otse tänavalambi alla. Vari lipsab jalgade alla ja kaob viuhti.

Lõbus mäng kitsastel tänavatel, mis käis üksteist taga ajades, üksteise eest põgenedes, oma varju järele valvates, seda pikemaks-lühemaks tehes ja ise lärmates, kuni joosti koju, hüüdes: „Homseni!” Lastemäng, mida praegu enam ei näe. Seda meenutama sattudes võpatad. Et äkki on tänased lapsed juhtumisi oma varju kuhugi kaotanud.

Tammetõrud

Sügisene vihmasahmakas jõuab kohale, otsekui puude vahelt välja ilmudes. Ei kostnud mitte vihma krabinatki, ometi on ümbrus, vaevalt kui päikesevalgus taanduda sai, uduhalliks tõmmanud. Vaikne linnapark puutumata jäetud aiapuude ja vana häärberiga. Kui sa puuderägastiku vahel looklevat kruusateed pidi kõnnid, sirutab üks tamm laiali oma suurte roheroheliste okste vihmavarju.

Vihmasaju ajal tamme all märkad niiskele maapinnale siia-sinna kukkunud tammetõrusid. Kummalised asjad need tõrud. Kui neid märkad, tuleb tahtmine neid korjata. Millalgi korjamise käigus unustad enese.

Ei teagi miks, aga tõrudest õhkub lapsepõlvemälestusi, mida sa praegu enam meenutada ei suuda. Sa vaikid ja loendad oma kaotsi läinud mälestusi. Neid on kindlasti sama palju kui kahte peopesasse kogutud tammetõrusid.

Peitus

Tegid sajutaeva imetabaseks sinitaevaks. Muutsid tükksuhkru taevast langenud tähekildudeks. Tegid sõrmed viieks värvipliiatsiks ning värvisid tuule ja päikese teist värvi üle. Istutasid õuele šokolaadipuu. Lapsena suutsid sa mängides kõike võimatut. Võisid hakata kõigiks lihtsalt seda mõeldes. Isegi krohvijaks. Isegi pistrikukütiks. Isegi ärtu soldatiks.

Suutsid suutmatut. Isegi keerulised asjad olid lihtsad. Mängu juures on keeruline ainult üks asi. Mängu lõpetamine. Olgu kui lõbusad tahes, tegelikult on mängud väga ohtlikud.

Üks su lapsepõlvesõber ei osanud mängu lõpetada. Mängisime õhtul peitust. Ta peitis enese suure hõlmikpuu tüve taha. Sestpeale ei ole ta ennast enam näidanud. Hõlmikpuu taga on praegugi üks su lapsepõlvesõber peidus.

*

Proosaluule kogust „Vajadus sügavalt sisse hingata” (1984). Jaapani keelest tõlkinud Kalju Kruusa

*

Osada Hiroshi (sündinud 10. XI 1939 Fukushima linnas) on jaapani luuletaja, esseist ja tõlkija. 1963. aastal lõpetas ta Waseda ülikooli kirjanduse erialal. Avaldas 1965. aastal esimese luulekogu „Me, värsked rännumehed”. Järgnesid „Melanhoolne koletis” (1973) ja „Sõnamõrva juhtum” (1977). Osada varasem looming oli ühiskondliku maiguga, asetudes Jaapani-USA julgeolekulepingu vastase võitluse ja 1968.-69. aasta üliõpilasrahutuste taustale, väljendades ühtekuuluvustunnet, lootust ja pettumust.

1984. aastal ilmunud kogu „Vajadus sügavalt sisse hingata” tähistas Osada luuletamisviisis muutust. Luuletaja eemaldus elukaugest poliitilisest mõtlemisest, et läheneda ehtsamale olemisele. Ta lihvis luulekeele väga lihtsaks ja lugejasõbralikuks, kantuna (Miki Taku sõnutsi) „hinge igatsusest midagi teistega jagada”. „Vajadusest sügavalt sisse hingata” on Jaapanis saanud „kauamüüv” (rongu-serā) luulekogu, praeguseks on ilmunud mitukümmend trükki.

Samas laadis jätkab Osada oma järgmisteski kogudes: „Söögilaud, ainukordne kohtumispaik” (1987), „Südamel olevad küsimused” (1990, Teeäärse Kivi kirjandusauhind), „Kuidas mälestusi luua” (1998, Kuwabara Takeo auhind), „Kõik sulle saadetud kirjad” (2001), „Õnnelikud on need, kes raamatuid loevad” (2008, Luulemuuseumi auhind), „Et maailm on kaunis” (2009, Miyoshi Tatsuji luuleauhind).

Viimatises, eelmise aasta lõpul ilmunud kogus „Luule puu all” mõtleb Osada Hiroshi oma sünnikohas Fukushimas eelmisel kevadel toimunud maavärina-, hiidlaine- ja tuumajaamaõnnetuses hukkunud inimeste ja oma endise ilme kaotanud paikade peale – nende mälestust luulesse talletades.
K. K.