Õpiku puhul on oluline nii pedagoogiline kui sisuline külg. Õpik järgib riigiteaduse õpikute parimaid traditsioone, mis on leidnud kasutamist arvukates teistes keeltes koostatud õpikutes, eeskätt ingliskeelsetes. Selle taustal tekib paratamatult küsimus: kas saaks teha veelgi paremini, nii et üliõpilastel oleks seda kergem lugeda?

Mõnede peatükkide juures oodanuks rohkem värsket materjali ja põhjalikumat uute suundade tutvustamist. Näiteks ideoloogia juures on esitatud küll põhjalik ajalooline lähenemine konservatismile, liberalismile ja sotsialismile, kuid see, missugused muudatused on neis toimunud viimase paari kümnendi jooksul, on jäänud kohati pinnapealseks. Ideoloogiate juures oleks olnud ehk asjakohane tuua eraldi välja ka sellised suunad nagu fašism, natsionaalsotsialism, sionism ning ka tänapäeva puudutavad neofašism, neonatsism, islami-äärmuslikud ideoloogiad jm. Mõistetavalt on see aga autorite ja õpiku koostajate otsustada, missugustele küsimustele pöörata rohkem, missugustele vähem rõhku. Õpikus esineb mõningaid faktivigu. Näiteks väidetakse valimiste peatükis lk 304, et 1992. aastal oli Isamaaliidu üks valimisloosung „plats puhtaks”. Isamaaliitu aga 1992. aastal ei olnud veel olemaski, see loosung kuulus valimisliidule Isamaa. Kokkuvõttes on tegemist tänuväärse õpikuga, mis täidab eestikeelse riigiteaduste õppevahendina suure lünga.